Eesti ilusaimad männikud asuvad peaaegu Lätis

Kristina Traks, vabakutseline ajakirjanik ja loodusretkejuht, 17. detsember 2021

Hõbedase lindina läbi üsna inimtühja maastiku looklevat Koiva jõge ümbritsevad Läti piiri ääres kaunid männikud ja puisniidud, kus peidavad end erinevad loodusväärtused.

Koiva kandi männimetsad tõmbavad ligi marjulisi ja seenelisi ning ümbruskonna maastik võlub nii jalgsi kui ka vett pidi liikuvaid matkajaid.

Võimalik, et just need Koiva jõe ümbruse valged ja päikeselised männikud on põhjuseks, miks ma kipun igal võimalusel metsa. Minu Valgas elavad vanavanemad käisid ikka just neis metsades marjul ja seenel. See aga oli suurem ettevõtmine, kuhu kaasati kogu pere ja mis kestis terve päeva. Lapsedki pidid väikesed mannergud täis korjama ja pärast seda algas vaba aeg. See tähendas võimalust ehitada metsaonne, turnida tuulemurdudes ja mängida vanades kaevikutes luurekat. Ja kui marjad-seened korjatud, mindi suplema Koiva jõkke. Selleks tuli ületada õitsev puisniit ja leida liivane jõekäär.

Väärtuslike maastike ja elupaikade kaitseks on siia loodud Koiva-Mustjõe maastikukaitseala, mis asub Valgamaal Valga valla ja Võrumaal Rõuge valla maadel. Kokku moodustab selle pindala 3179 ha.

Tänase maastikukaitseala aluseks on 1957. aastal loodud botaaniline kaitseala, mida on mitu korda laiendatud. Algselt kaitse alla võetud puisniit jagunes kahte ossa: põhjapoolne Vaitka ja lõunapoolne Koiva puisniit. Edaspidi on lisandunud veel kaitsealuseid maastikke: Koiva ja Mustjõe lamminiidud ning Koiva ja Parmu männikud. Siinsed niidud on Lõuna-Eesti mõistes väga erilised, sest taimekooslused sarnanevad pigem nendele, mida võib leida Lääne-Eesti lubjarikastel maadel. Taimeharuldusi leidub ohtralt: kikkapuu, künnapuu, võsu-liivsibul, villane katkujuur, stepi-aruhein, käpalistest rääkimata. Puisniitudel kasvavad hiiglaslikud jändrikud tammed, künnapuud ja haavad. Puisniit oli kohalikule talumehele tähtis koht, kus tehti heina, lehevihtu ja talvepuid ning karjatati loomi.

Kikkapuu.

(Arne Ader)

Linnustiku poolest võib Koiva-Mustjõe maastikukaitsealal kohata samuti üksjagu haruldusi. Mustjõe luht on rahvusvahelise tähtsusega linnuala, seda eelkõige rukkiräägu, rohunepi ja jäälinnu kaitseks. Siinsetes metsades võib kohtuda ka metsisega. Mõne kilomeetri kaugusel asuval Koiva-Mustjõe luha hoiualal pesitsesid veel 10–15 aastat tagasi viimased Eesti teadaolevad siniraad. Türkiissinise sulestikuga varesesuurune lind istus siis igal õhtul oma pesakasti lähedal elektritraadil, kuid teda pole enam ammu näha olnud.

Metsadest domineerivad palu- ja nõmmemännikud, kusjuures Koiva männikutele on väga iseloomulik tammedest koosnev alusmets.

Voolavad mõnusad matkajõed

Koiva ja sellesse suubuv Mustjõgi on mõlemad kaitsealused lõhejõed, kus on kohatud ka jõe- ja meriforelli. Pealtnäha sarnase olemisega jõed on tegelikult väga erinevad ja seda võib omal nahal proovida, kui seista Mustjõe Koivasse suubumise kohal nii, et üks jalg on Mustjões ja teine Koivas. Esimese vesi on märgatavalt külmem ja seda isegi keset kõige soojemat suve.

Siniraag.

(Arne Ader)

Kevadel ja mõnikord ka sügisel ei mahu Koiva oma lisajõgedega enam sängi ära ning ujutab ümbruskonna niidud üle. Kanuutajad saavad siis uidata kohtades, kuhu muidu paadiga asja pole ning paljud kalaliigid (haug, särg, ahven, roosärg, latikas, vingerjas, hink jne) kasutavad suurvett ära selleks, et ujuda sootidesse ehk vanajõgedesse kudema. Seejuures ähvardab kalamaime vee alanedes oht jääda sootidesse kinni ja sellepärast hoitakse osa sootide otsi kunstlikult lahti.

Kanuu- ja süstamatkajad armastavad Koivat ja Mustjõge väga. Nende jõgede käärudes leidub ohtralt looduslikke liivarandu, kus saab peatuda ja jalgu sirutada. RMK on rajanud piirkonda mitu jõeäärset telkimisplatsi (näiteks Kõrgeperve), kust matkaline leiab lõkkekoha koos valmispandud küttepuudega, kuivkäimla ja varjualuse ööbimiseks. Tõsi, suvisel tipphooajal võivad need kohad olla nädalavahetustel üsna ülerahvastatud ning kuna sinna pääseb ka autoga, võib seal kokku sattuda melomaanidega, kes testivad oma auto audiovõimekust. Seega, kes armastab rohkem privaatsust, katsugu sättida matk tööpäevadele või hooajavälisele ajale.

Pärandkultuuri leiab siit ohtralt

Iga piirkonna kohta on huvitav teada saada, kuidas elati siin varem ja mis toimub paikkonnas täna. Kui alustada tänapäevast, siis ümbruskonna külad – Hargla, Tsirgumäe, Sooblase ja Laanemetsa – on jõudsalt uusi elanikke juurde saanud. Vabu maju naljalt müügis pole ja siia kolitakse lausa pealinnast. Elu keeb, sest tulijad on enamasti noored, kel kaasas ideed, kuidas siin ääremaa äärel hakkama saada ning neil on piisavalt entusiasmi mõtteid ka teoks teha. Siinkandis toimib hästi koostöö, näiteks on mitu aastat korraldatud Harglas „Umaüülaata“, mis toob tillukesse Hargla külla tuhandeid külalisi.

Koiva tamm. Koiva puisniit, Hargla nõgu.

(Arne Ader)

2010. aastal avati siinkandis Valga ja Valka maakondasid läbiv Koiva pärandkultuuri hooldus- ja hoiuala. See koondab 80 kilomeetrit matkaradasid, mis viivad vanade talu- ja mõisahoonete juurde, mööda endistest veskitest, piirimärkidest, ohverdamiskohtadest, vaigutuslankidest jne.

Kõige lühem ring on vaid paar kilomeetrit ja kulgeb ümber Tellingumäe. Algab see Tellingumäe Rattaradade lõkkekoha juures. Otse üle tee asub Taheva mõisa heinaküün ja kohe samast suunab viit matkaja ronima Tellingumäe otsa. Tellingumägi  on 78 meetrit kõrge ja selle tipus asub 24-meetrine vaatetorn. Sinna tasub kindlasti ronida, sest vaatepilt on hingematvalt ilus – looklev Mustjõgi oma avarate luhtade ja vanajõgedega ning lõunas paistvad lõputud metsamassiivid, mis jäävad küll juba Lätimaale.

Tellingumäel asub vana mõisaaegne jahilasketiir ja mäe otsas on ikka tehtud jaanituld. Praegu on siin RMK lõkkeplats laudade, puukuuri ja kuivkäimlaga. Tellingumäelt viivad rada ja trepp alla Mustjõe äärde. Siin hakkavad silma kikkapuud, mis mõjuvad meie looduses võõralt. Ise nad siia polegi sattunud, vaid istutatud 60 aastat tagasi ideega uurida, kas oleks võimalik toota neist looduslikku kummiainet.

Elu keeb, sest tulijad on enamasti noored, kel kaasas ideed, kuidas siin ääremaa äärel hakkama saada ning neil on piisavalt entusiasmi mõtteid ka teoks teha.Kristina Traks

Jalgrattaga ümbruskonna männikutes

Ega jalgsi liikudes liiga palju näe ja sellepärast oleks kavalam seigelda jalgrattaga. Jalgratturitele on maha märgitud 18-kilomeetrine ring, mille algus ja lõpp on samas Tellingumäe Rattaradade lõkkekoha juures. See rada on parajalt vaheldusrikas ja varustatud infotahvlitega, kust saab teada metsanduslikust päranduskultuurist. Rada viib läbi Taheva mõisa õuelt, kus endisaegset keskust meenutab hulk varemeid ja hästi hooldatud park.

Taheva mõisa härrastemaja saab tänapäeval vaadata vaid vanadelt fotodelt. Esinduslik torniga kahekorruseline uusbarokne peahoone valmis 1907. aastal. 1926. aastal avas töö- ja hoolekandeministeerium Taheva mõisas vigaste laste kodu, mis aasta hiljem kujundati ümber tuberkuloosihaige laste sanatooriumiks. 1935. aastal oli mõisas suurem tulekahju, milles said kannatada mitmed hooned. Siiski tehti need peatselt korda. Lõplikult põles Taheva mõisa kaunis härrastemaja maha aga 1944. aasta suvel II maailmasõja lahingute käigus. Täna on mõisast järel vaid võssakasvanud müürijupid.

Mõisa kõrvalhoonetest on järel jääkelder ja tuuliku varemed. Esimene kujutab endast põhimõtteliselt hiiglaslikku külmkappi, kus jahedat temperatuuri hoiti sinna talvel veetud suurte jääpankade abil.

Kõrgeperve lõkkeoht.

(Loodusega koos)

Metsaöö Alumatil või Kõrgepervel

Alumati metsajärve ääres asub tõeliselt romantiline ööbimiskoht. Järveke peitub küngaste vahel ega paista teele. Siia saab matkata nii jalgsi, jalgratta kui ka autoga. Laagripaiga puukuuri katuse alla mahub lahedalt ööbima 3–4 inimest. Samas asuvad lõkkekoht, kuivkäimla ja sillake, millelt pääseb tumedaveelisse rabajärve keha karastama. Alumati lõkkeplatsil võib tõenäoliselt nautida privaatsust. Natuke mõruks teeb meele aga see, et mitte kõik inimesed ei arvesta keelumärki, mis keelab autoga laagriplatsile sõita ja nii on pinnas siin üsnagi rikutud.

Alumati järve ümbruses asuvad väga ilusad mustikametsad ja kindlasti leidub neis ka seeni. Olen siin ööbides korduvalt kuulnud kakkusid ja hommikul kohtunud metsateel metsisekukega.

Koiva jõe ääres asub laagriplatse veelgi. Kõrgeperve lõkkekoht on kõrgel jõe kaldal ja kallas muutub pidevalt, kuna vesi seda kulutab. Siin on hästi näha kevadise suurvee võimsust, mil vesi võib ulatuda peaaegu lõkkekohani.

Kõrgeperve lõkkekohale on väga hea ligipääs ja see on külastajate hulgas armastatud. Populaarsust ei ole vähendanud isegi suur torm, mis viis aastat tagasi siinkandi tugevalt metsi räsis ja Kõrgeperve lõkkekoha juures kauni männimetsa sisuliselt maha võttis.

Allavoolu umbes kilomeetri kaugusel asub jõe ääres veel üks laagriplats, kus leida puukuur lakapealsega, lõkkeplats ja kena liivane jõekäär. Enamasti saab siingi privaatsust nautida, sest jõe äärde viib tee, mis sunnib nõrgema närviga autojuhid tagasi pöörama.

(Joosep Raide)

Liigume Lätimaale

Siinse kandi eluolu on alati olnud seotud naabrite lätlastega. Palju on segaperesid ning üle piiri käiakse iga päev. Ka praegu võib pärandkultuurihuviline võtta ette 60-kilomeetrise Eesti-Läti pärandkultuuri ühisraja. Jalgrattaga võitab see tempoka liikumisega ühe või naudinguga kulgemise korral paar päeva. Kindlasti tuleb jälgida Lätti reisimise nõudeid, et mitte sattuda ebamugavasse olukorda.

Rajale võib minna taas Tellingumäe veerest. Huvipunkte leidub rajal ohtralt, näiteks viib tee läbi puisniidult, mis on tekkinud siinsete rohumaade aastatepikkuse niitmise ja loomade karjatamise tagajärjel. Inimese ja looduse koostöös on sündinud väga liigirikkad taimekooslused.

Metsa sees peidab end Kaitseliidu lasketiir, mille ühes otsas olev kõrge vall püüdis välja lastud kuulid kinni. Järgmine huvikoht on Laanemetsa oja ääres Keiri veskikohal. Oja on madal ja raske on ette kujutada, et selle veest võis jätkuda veski käigushoidmiseks. Ometi see toimis – vett lihtsalt koguti tammi taha ja kasutati jahvatamiseks mõne tunni jooksul. Sama oja peal on veel mitu sarnast vana veskikohta.

Üleveokoha läheduses asus väga käidav koht – siin elasid Lõuna-Eesti tuntud rahvaravitsejad Taitsid ehk Surid.Krsitina Traks

Järgmine kõrvalepõige rajalt jõe äärde viib Koiva Piirikõrtsi üleveoparve kunagisse asukohta. Parv liikus üle jõe trossi mööda. Üleveokoha läheduses asus väga käidav koht – siin elasid Lõuna-Eesti tuntud rahvaravitsejad Taitsid ehk Surid. Nende kuulsus ulatus kodukihelkonnast palju kaugemale, isegi Põhja-Eestisse ja Lätti.

Kõige tuntum selle perekonna esindaja oli Vana Suri või lihtsalt Suri, kodanikunimega Kusta (Kosma) Taits (1842–1921). Ta elanud oma aja kohta keskmisest talumehest jõukamalt ja tema hoov olnud alati abivajajate hobuste segi trambitud. Tervendamistoimingu alustuseks rüübatud rituaalne viinasuutäis abivajaja kaasatoodud pudelist, mida võib käsitada kui ohvrit üleloomulikele jõududele, kelle poole rahvaarst abi saamiseks pöördub. Ajapikku olevat Vana Suri muutunud alkoholist sõltuvaks. Rahvapärimuse järgi hakanud Kusta Taits iseseisvalt ravima pärast ema surma, seega umbes 30-aastaselt. Ta ravis inimesi ja loomi ning tegeles ka selgeltnägemisega.

Edasi jätkub retk juba Lätis, kus loodus on üsna samasugune. Näeme puisniite, vaigutatud mände ja tulevalvetorni maalilises Zile külas, kust peeti silmas ümbruskonna kuivi ja tuleohtlikke männimetsi. Pikk matk lõpeb Lätis Olinase külas, 25 kilomeetri kaugusel Valgast. Siin leidub lausa kaks jahinduspärandiga seonduvat mälestusmärki – üks neist püstitatud 1882. aastal suurvürst Vladimir Aleksandrovitšile eduka jahi auks ning sadakond meetrit eemal mälestuskivi ooperilaulja Rihards Veidele. Viimasel ei läinud üldsegi nii hästi, ta hukkus siin jahiõnnetuses 1964. aastal.

Ettevaatust, nõrganärvilised!

Matkajuhina meeldib mulle alati kõige enam matkarajalt kõrvale kalduda ja omasoodu uidata. Koiva kant on selleks suurepärane. Veetsin Laanemetsas ligi 20 suve ja mul ei saanud kunagi küll Koiva ümbruse metsades uitamisest. Milline mõnu oli sammuda oma salateid mööda läbi metsa otse Koiva jõe äärde või matkata lastega lähikonnas asuva Alumati metsajärve äärde ja seal öö veeta.

Hiljuti oma kunagist kodukohta külastades sain aga sõna otseses mõttes šoki – vanad metsad, mis jäävad kaitseala piiridest välja, on suuremalt jaolt läinud. Hektarite viisi lageraiet nii kaugele kui silm ulatub! Suurepärased RMK rajatud metsateed, mis hästi metsaveoautosid kannavad, ja tundmatuseni muutunud maastikud. Seega – kui plaanite Eesti lõunapiirile matkama minna ja olete metsaraie suhtes tundlik, katsuge püsida kitsukesel kaitsealal!

Loe lisaks

Koiva-Mustjõe maastikukaitseala ja Koiva-Mustjõe luha hoiuala faktides

Kaitseala pindala 3179 ha, hoiuala 532 ha.

Kaitseala eesmärk: loodusliku linnustiku kaitse, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse.

Mustjõe luht on rahvusvahelise tähtsusega linnuala (IBA).

Koiva-Mustjõe maastikukaitseala on arvatud ka Natura 2000 linnu- ja loodusalade hulka.

Kaitseala kesksed elemendid on suuremad jõed: Koiva jõgi, Mustjõgi, Peetri jõgi ja Vaidava jõgi.

Poollooduslikke rohumaid on Koiva-Mustjõe MKA ja Koiva-Mustjõe luha hoiualal kokku hinnanguliselt 1306 ha, millest 15 ha jääb hoiualale ja ülejäänud kaitsealale.

Kuivade nõmmede elupaiku on maastikukaitsealal registreeritud 21,2 ha.

Koiva-Mustjõe MKA-l on registreeritud 133 ha puisniite, millest heas või väga heas seisus oli 108,4 ha.

Metsi on maastikukaitsealal ja hoiualal kokku hinnanguliselt 1660 ha, millest suurem osa on vanad loodusmetsad – palu- ja nõmmemännikud.

Koiva maastikukaitseala üheks suurimaks väärtuseks on Mustjõe ja Koiva jõe lammidel paiknevad laialehised lammimetsad. Metsad kuuluvad humala kasvukohatüüpi, mis on Eestis ohustatud ja haruldane kasvukohatüüp. Laialehised lammimetsad esinevad kaitsealal 73 ha.

Koiva-Mustjõe maastikukaitseala jääb RMK Haanja-Karula puhkeala piirkonda.

Pool kaitsealast kuulub eraomandisse.

Kaitsealused liigid: rukkirääk, rohunepp, jäälind, hink, võldas, jõesilm, paksukojaline jõekarp, rabakiil, eremiitpõrnikas, lai tõmmuujur jt.

Kaitseala on hõredalt asustatud, siin asuvad vaid mõned talud.

Koiva-Mustjõe luha hoiuala kaitse eesmärk: rukkiräägu ja siniraa elupaikade kaitse.

Allikas: https://eelis.ee/GetFile.aspx?fail=-619719312

Vaigupuu.

(RMK)

Kaduv oskus – vaigutamine

Siinkandi männid on tihti kummaliste märkidega, mis on tegelikult jäljed puude vaigutamisest. Mändidelt vaigu kogumine oli varem väga levinud. Selleks kõrvaldati puutüvelt osaliselt korp ning raiuti puhastatud alale kindla kujuga soonestik ehk püstrenn ja sellest kahele poole jäävad kalasabamustrit meenutavad kaldlõiked. Vaigukogumisala kutsusid metsamehed karriks.

Puu seest imbus välja kollakaspruun vaik, mis voolas mööda soonestikku kogumistopsi. Suur mänd andis ühel hooajal ligi pool kilo vaiku. Et vaigutamine kahjustab ja nõrgestab puud, koguti vaiku vaid nendelt mändidelt, mis olid nagunii plaanis 5–15 aasta pärast maha raiuda.

Männivaik oli väärt kraam ja sellest pidasid meie esivanemad lugu. Vaigust läbiimbunud ja massilt raskeid männinotte kutsuti tõrvasteks või tõrvikaiks. Selline puit põleb heleda leegiga ja ägedalt, kuid ajab samas ka kõvasti suitsu.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte tasuta
Oled juba lugeja?