Eesti parim metsamajandaja otsib Euroopast õigust

Sander Silm, 17. detsember 2021

Eesti parimaks metsamajandajaks valiti tänavu Ida-Virumaa metsaomanik Gunnar Lepasaar. Tema jaoks on tiitlil aga kirbe kõrvalmaitse, sest looduskaitseliste piirangute tõttu on riik pannud tema elutöö sisuliselt pausile.

Ida-Virumaa Oonurme küla on justkui saar keset suuri soid ja metsamassiive. Mets ongi põhiline, mis selle kandi rahvale aastasadu leiva lauale toonud. Erand pole ka Oonurmes elav Gunnar Lepasaar, kes majandab 300-aastase ajalooga esivanemate talus ja nagu siin kombeks – metsaga.

Põllumaid on ümbruskonnas vähe, sest liigniiskus võtab oma. Ammustel aegadel, kui polnud korralike teid, ei saanud kevadisel ajal isegi kadunukesi kalmuaeda viia – teed olid sedavõrd läbimatud. Sealsed põlislaaned olid aga nii metsikud kohad, kus isegi mõisnikud ei tahtnud maad omada. Oonurme kandis oli vaid üks verivaene karjamõis ja kehvadel karjamaadel kasvatati peaasjalikult härgi. Siit ka Lepasaare talu endine nimetus – Põke talu, sest ka Gunnari esiisa kasvatas härgi ning ostis loomade müügist saadud kuldrublade eest talukoha mõisalt endale.

Eesti ajal läbis küla Sonda–Mustvee kitsarööpaline raudtee, kus veeti peaasjalikult puitu ning metsatööstus andis nii siis kui ka hiljem, mil Oonurme oli kohaliku metskonna keskus, tööd paljudele sealsetele inimestele. Praeguseks on see kõik möödanik. Oonurme külas tegutseb lisaks Gunnar Lepasaarele veel ainult üks ettevõtja.

Gunnar Lepasaare rajatud tuletõrje veevõtukoht.

(Sander Silm)

Kui pärast Nõukogude Liidu lagunemist maid tagastati, otsustas ka Gunnar hakata esiisade talu taastama. Põllumaade tagasisaamisega läks lihtsalt, kuid Sonda toonane metsaülem oli kindlalt vastu 45 hektari metsamaa tagastamisele. „Mets peab kuuluma riigile ja eraomand metsas on viga,“ arvas metsaülem. Kuid aeg oli juba muutunud ja Gunnar sai oma esiisa kuldrublade eest ostetud metsamaa tagasi.

Seejärel pani ka riik oksjonil müüki läheduses olevad endale kuuluvad metsamaad ja Gunnaril õnnestus Peresaares osta kaks kinnistut. Sellega suurenes talu metsamaa 45 hektarilt 185 hektarile.

Kuid ostmine polnud sugugi lihtne. Metsakinnistud, mille riik müüki pani, polnud mingid erilised präänikud, vaid liigniiske maa, kus ilma kuivendamata ei kasva midagi. Teiseks pidid oksjonil osaleda soovivad huvilised laskma metsamaa oma kulu ja kirjadega mõõdistada, teadmata samas, kas nemad selle üldse endale saavad. Lõpuks pidi metsa ostmiseks ka raha leidma. Kuigi õnneks tuli tasuda vaid 10 protsendi suurune sissemaks, oli vajaminev summa 2000. aasta mõistes väga suur – 100 000 krooni. Seda raha maksab Gunnar Lepasaar riigile siiani.

(Joosep Raide)

Mõtleb järeltulevatele põlvedele

Seemneraha metsa ostmiseks tuli aga talu metsa müügist. Gunnar Lepasaar imestab, kuidas metsameeste valjuhäälsed kriitikud ei saa aru, et mets on justkui maamehe pank. „Ma ei käi mööda metsa ringi kirves käes ja silmad peas vihkamisest vilamas, et kus jälle raiuda saaks. Ma võtan metsa maha, kui mets on majanduslikult küps ja selle rahaga teen metsas muid töid,“ rääkis ta.

2001. aasta kinnitas selle mõtteviisi õigsust. Kurikuulus Tudu torm laastas praktiliselt kogu Lepasaare talule kuuluva metsa. Mõne tunniga oli hävitatud 3000 tihumeetri ulatuses metsa ning Gunnar nentis, et esialgu ei osanud ta midagi peale hakata. Vaatepilt oli lihtsalt nii troostitu. Kuid kohalik metsaülem soovitas tuua Soomes kasutatud harvester ja sellega tööle hakata. Nii tõigi mees Soomest toona üsna ennekuulmatu tööriista ja asus tuulemurdu koristama.

Kui see tehtud, järgnes istutustöö ning mõne aastaga rajas ta esivanemate laastatud metsa asemele elujõulise kuusenoorendiku. Kakskümmend aastat hiljem kasvab seal kena kuusik, kuid töö, mida see nõudis, on olnud meeletu. Taimede istutamine on alles algus – tuleb ju teha kultuurihooldust, kaitsta taimi ulukite eest ja teha valgustusraieid. Gunnar ei tee saladust, et kui poleks riigilt laenuga ostetud metsamaid, poleks tal olnud võimalust seda teha.

Gunnari silmad ei näe, millal tema istutatud mets raieküpseks saab, kuid see pole ka oluline. Eesmärk on jätta endast maha elujõuline ettevõte, kus lapselapsed saaksid soovi korral tema elutööd jätkata. Gunnari lapsed on kodust juba välja lennanud ning mees loodabki, et ehk saab teatepulga üle anda just lastelastele.

Selleks on ta lõhkunud tööd teha lausa tammsaarelikult. Riigilt ostetud metsamaadele tegi ta EL-i rahade toel maaparanduse, rajas korralikud juurdepääsuteed ning tuletõrje veevõtukoha. Metsade kordategemiseks kulus tohutult energiat, kuid tulemus oli peagi silmaga näha. Kuivendatud mets sai justkui uue hingamise ja kasvuhoo.

40 ha Lepasaarele kuulunut raieküpset metsa on kuulutatud lendorava piiranguvööndiks, mistõttu metsaomanik ei saa seal teha muud kui, piltlikult öeldes, pelgalt sõita enda rajatud metsateedel. Lendoravat ennast pole seal metsas nähtud.

(Rainar Kurbel/Keskonnaamet)

Lendorav pani elu seisma

Kui suurem osa tööd sai tehtud, algas aga Gunnar Lepasaare elus kafkalik etapp, mis pole paraku lõppenud, vaid kogub siiani tuure. Keskkonnakaitsjate initsiatiivil määrati 40 ha Lepasaare kuulunut raieküpset metsa lendorava piiranguvööndiks. Kõige absurdsem on aga see, et selles metsas pole lendoravat keegi näinud.

Gunnar Lepasaar on nurka surutud – piiranguvööndi puhul ei maksa riik maaomanikule selle eest mitte mingit kompensatsiooni. Küll aga jäävad maaomanikule kõik kohustused, alates maamaksust ja lõpetades võlgnevusega riigi ees, sest meenutagem – kõnealuse metsamaa ostis Lepasaar riigilt ning tegi selle oma kulu ja kirjadega korda. Kuna metsamaale on seatud Eesti riigi kasuks hüpoteek, maksab ta siiamaani ka ostusummat.

Koos naabriga on metsamees pöördunud kohtu poole, kuid need veskid jahvatavad aeglaselt. Eestis on mehed kõigis kohtuinstantsides alla jäänud ja nüüd on hagi jõudnud Euroopa Kohtuni. Millal seitse aastat kestnud ja omajagu raha maksma läinud kohtutee lõppeda võiks, seda metsamees arvata ei oska.

(Joosep Raide)

„Ma saan aru, et riik ja keskkonnakaitsjad tahavad loodust kaitsta,“ mõtiskleb Gunnar. „Aga kui vaadata mõne looduskaitsja väljaütlemisi, siis ainukesed, kes neid veel takistavad, on maal elavad inimesed. Ma saan aru üllast eesmärgist, kuid miks peavad selle kinni maksma maaomanikud.“

Tema sõnul on metsandussektori dehumaniseerimine ületanud juba igasugused piirid – metsanduses töötavaid inimesi kujutatakse kui põhimõttelagedaid rahaahneid tegelasi, kes muudkui hävitaksid metsa. „Samas räägitakse aga rohepöördest ega saada aru, et hästi majandatud mets, mis seob süsinikku ja millest saab tänapäevase puidukeemia abil valmistada praktiliselt kõike, olekski meie rohepööre,“ räägib ta.

Lepasaar toob näitena ehituse, kus kasutatava betooni ökoloogiline jalajälg on puiduga võrreldes hiiglaslik. Lisaks seob selles majandusharus kasutatav puit kaua ka süsinikku. Kuid ehituseks sobivat kvaliteetset puitu saab vaid hästi majandatud metsadest.

„Kas nii-öelda metsakaitsjad saavad ise aru, kui silmakirjalikud nad on?“ küsib Lepasaar. „Ühelt poolt nõuavad nad metsas igasuguse tegevuse lõpetamist, teisalt räägivad rohepöördest ja taastuvate materjalide kasutamisest.“

Kindlustunne on kadunud

Lepasaar ei tee saladust, et kaitsealade laienemine tema maade arvelt on andnud löögi tema kindlustundele. Põhjus on lihtne – nii nagu linnainimesed koguvad sääste pensionisambasse, nii ehitas Gunnar oma samba metsale. Piirangute tõttu on tema sammas nüüd murenemas.

Ent kindlustunne pole kadunud mitte ainult temal. Gunnari ettevõtte OÜ Lepasaare Puit on juba pikki aastaid lepinguliseks partneriks RMK-le ning firmas töötab tosinkond meest. Kõik nad on ümbruskonnast pärit ja eriti head meelt tunneb Gunnar paari-kolme noore mehe üle, kes juba väiksest saati tema juures ninapidi masinas olnud.

„Kui aga kaitseala laieneb veelgi RMK aladele, siis tähendab see, et ma ei saa enam neile meestele tööd pakkuda ja ega rohkem töövõimalusi siinkandis eriti ole,“ tõdeb ta. See aga tähendab, et mõned pered peavad jälle linnatee jalge alla võtma ja maale lisandub järjekordne pimedate akendega maja, kus elatakse parimal juhul vaid suvel.

„Kõik halvad asjad tehakse maailmas õilsa eesmärgi nimel,“ arutleb Gunnar. „Enamlased võtsid maaomanikelt maa ära, et maailm muutuks paremaks. Nüüd võetakse maa ära, et säiliks elurikkus. Kuid kas keegi on mõelnud selle peale, et järsku on ka maal elav inimene osa elurikkusest, keda peab tänapäeva globaalses maailmas kaitsma kõikvõimalike kaitsjate eest?“

Aasta metsamajandaja konkurss.

Loe lisaks

Eesti parim metsamajandaja 2021 – Gunnar Lepasaar

2021. aasta parim metsamajandaja Gunnar Lepasaar paistis konkursil silma eeskätt maaparandustööde ja järjepideva metsauuendamisega, olles viimased aastakümned teinud suuri pingutusi laiaulatusliku tormi laastatud metsa taastamisel.

Gunnar Lepasaare puhul jäi hindamiskomisjonile silma panus metsade kasvatamisse ja maaparandusse. Kuna suur osa Lepasaarte pere metsast langes 2000-ndate alguse Tudu tormis, on nad viimased aastakümned palju pingutanud, et neist aladest kaunid noored metsad kujundada. Tänaseks on suur töö ära tehtud, kuid tuleviku osas puudub selgus, kuna aina laienevad lendorava kaitsealad seavad tema metsade majandamisele ranged piirangud.

Konkursi teise koha teenis Lõuna-Eesti metsaomanik Olev Matt, kes pälvis komisjoni tähelepanu mitmekesise tegevuse ja kogemustepagasiga. Kolmandat kohta jagavad Raplamaa metsaomanikud Rain ja Ralf Elfenbein ning Valgamaa metsaomanik Magnar Alev.

Metsamajandajate konkurssi koos kogu pere metsapäevaga korraldavad Eesti Erametsaliit ja Erametsakeskus. Parima metsamajandaja selgitas välja neljaliikmeline ekspertidest koosnev komisjon, kelle ülesandeks oli tutvuda osalejate metsade ja metsamajandamise võtetega. Seejuures võtsid hindajad arvesse ka metsaomaniku panust maaelu arengusse, traditsioonide hoidmist ja muid tegevusi.

Allikas: Erametsaliit

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte tasuta
Oled juba lugeja?