Meie kuus tihaseliiki koonduvad talveks ühistesse salkadesse

Karl Adami, 17. detsember 2021

Talv nõuab üleelamiseks metsalindudelt piisavalt ettenägelikkust. Üheks võimaluseks on koguda heitlikeks talveilmadeks toiduvarusid, kuid abi on ka koondumisest. Seetõttu võib just sügisest varakevadeni kohtuda lindude segasalgaga, kus on esindatud kõik meie kuus tihaseliiki.

Kuigi toimub mõningaid rändeid, on valdav osa meie tihastest paiksed ja jäävad siia heitlike talveilmade kiuste.

Kuuel tihaseliigil on erinevad elupaigaeelistused, kuid talvel võib näha mõnda neist metsades, kuhu neil muul ajal väga asja pole. Näiteks ei tasu suvisel ajal oodata must- ja põhjatihaseid, aga ka tutt-tihaseid valdavalt lehtpuumetsades, kuid talvel liiguvad nad just seal koos ülejäänud salgaga. Ka rasvatihased, kes hoiavad suvel sügavast okaspuumetsast pigem eemale, satuvad külmakuudel sinna sageli teiste suleliste järel.

Tihaste segasalku jälgides tekib võrdlusmoment – kui suur on rasvatihane musttihasega võrreldes või kui sarnased on põhja- ja salutihased. Tihastega tutvumine on algajale metsalinnuhuvilisele kindlasti mugavam kui näiteks asuda kohe esimesel tegutsemispäeval musträhni taga ajama. Paljud tihaseliigid tulevad meile piltlikult ja otsesõnu koju kätte, kuid on neidki, näiteks tutt-tihased, kel koduaedadesse kuigi sageli asja pole. Ka minu esimesed metsalinnud, kellega tutvust sobitasin, olid just nimelt tihased.

Eestis kannavad tihase nime ka kukkurtihane ja sabatihane, kuid tihase perekonda nad ei kuulu. Viimane võib siiski talvel ka päris tihastega kampa lüüa.

Vaatamata sellele, et kodumetsas ringi liikuvad tihased ei pruugi olla kohalikud ning pole kindel, et nad kevadelgi pesitsemiseks pidama jäävad, tasub just nüüd vaadata üle oma metsa potentsiaalsed pesapaigad ja miks mitte neid juurdegi luua. Kui puistus leidub surnud, püstiseid notte ja lehtpuid, ei tasu pesakastide peale aega raisata, seda enam, et tutt-tihased, musttihased ja põhjatihased pesakastides väga pesitseda ei soovi. Pesakastidest oleks abi salu-, sini- ja rasvatihastele puhtpuistus, kus surnud puid ülemäära palju ei leidu.

Kõige arvukam tihane

Meie kõige levinum talilind on praeguste hinnangute kohaselt rasvatihane (Parus major), kelle maksimaalne arvukus ületab ainsana ühe miljoni isendi piiri. Esineb talvesid, kus neid võib nii kultuurmaastikel kui metsadeski toimetada suisa poolteist miljonit.

Rasvatihase tunneb tõenäoliselt ära isegi lasteaialaps. Tal on iseloomulik must pealagi, valged põsed, kollane kõhualune, mida läbib must pikivööt, ja hallikasroheline selg. Rasvatihase sugupoolte eristamine on pisut hõlpsam kui teistel tihastel – isalinnu kõhuvööt on emaslinnuga võrreldes laiem ja ühtlasem.

Kuigi rasvatihane on asulates ja nende ümbruses üks tavalisemaid liike, eelistab ta siiski metsi. Pärnumaal koduümbruses olen täheldanud, et isegi kui rasvatihased tulevad ööseks taluhoovi hoonete tuulekastidesse või pesakastidesse ööbima, liiguvad nad hommikul siiski üle pisikese rohumaa majatagusesse metsa, kus revideerivad kõigesööjatena koos teiste pisilindudega nii seemneid kui lülijalgseid.

Pimedas on rasvatihased justkui peata kanad ja lendavad sihitult ringi. Olen mitmeid kordi nii talvises metsas kui ka koduhoovis öisel ajal liikudes tahtmatult ehmatanud lendu mitmeid tihaseid. Talvistel, pimedatel öödel võivad nad surnuks külmuda. Isegi kergete miinuskraadide korral võib rasvatihane kaotada öö jooksul kümnendiku kehakaalust. Veidi rängema külmaga kaob aga suisa veerand ja paljud neist heidavad hinge.

Rasvatihane ei tüki toiduotsingutel puudel väga kõrgele. Talvel otsivad rasvaantsud toitu üldjuhul koostöös teiste tihastega, kuid on ka lihtsamaid viise kõhutäite hankimiseks. Võib öelda, et rasvatihane on krutskeid ja alatust täis. Sel ajal, kui pisikesed salu- ja tutt-tihased pühendunult toitu otsivad ja leitut peidavad, jälgivad rasvatihased seda sageli kõrvalt.

Mõistagi on lihtsam teiste sahvreid tühjendada kui ise vaeva näha.

Rasvatihased jagelevad toidu ja territooriumi pärast ka liigikaaslastega. Suurtes toidusalkades saab võrdlemisi lihtsalt teiste tihaste tähelepanu hajutada. Kui keegi salgast leiab eriti väärtusliku toidupala, näiteks lõpnud metskitse, kipuvad selle lähedale rasvatihasedki. Domineerivad ja peremehetsevad enamasti ikka tugevad isaslinnud, kelle vajadus ennast maksma panna on nii suur, et vahel nad ei söö ise ega lase teistel ka süüa.

Et oma võimu näidata, lööb rasvatihane tiivad laiali ja väristab neid õrnalt, samuti on tal nokk lahti, justkui sooviks midagi öelda. Mõni domineerivam isane rasvatihane paneb ennast nii maksma teiste tihaste ja liigikaaslaste seas, kuid võib siiski alla jääda puukoristajale ja mõnele eriti väekale sinitihasele.

Sinitihane

(Karl Adami)

Vaid pealtnäha vaga linnuke

Sinise peakatte ja vagura ilmega sinitihane (Cyanistes caeruleus) asustab mitmesuguseid metsi, kuid eelistab peaasjalikult lehtpuuenamusega puistuid. Teiste tihastega võrreldes ei kipu ta meelsasti söötmiskohtade ligi ja üks osa talvitajatest püüab hakkama saada looduslikus keskkonnas.

Enamik tihastest on küllaltki ettenägelikud. Segasalkades ringi liikudes jäävad neile peale toidu silma potentsiaalsed pesakohad. Sinitihased kipuvad juba südatalvel välja valima kindlamat territooriumi, kuhu kevadel pesitsema asuda. Paarilisega koos võivad nad olla kogu aasta.

Septembris-oktoobris rändavad paljud noored sinitihased meilt Kesk- ja suisa Lõuna-Euroopasse. Lõuna poole talvituma lendavad peamiselt siiski põhjapoolsemad linnud, nii et meie talvised tihased on enamjaolt ikka omad. Silme alla tikuvad sinitihased taas külmade saabudes. Talvistes segasalkades on sinitihane aga põhisalgaga lõdvalt seotud ja eraldub sellest sageli.

Julguselt ja riiakuselt ei ole sinitihasele tihaste hulgas võrdset, kuna ta püüab end maksma panna kõikjal, kus vähegi võimalik. Kirjandusest leiab andmeid sinitihaste omavahelistestki kaklustest lindude toidulaual, kusjuures ühel juhul lõppes see võitleja surmaga. Võitja aga nokkis vastase pea täiesti puruks. Seega on pealtnäha kena ja malbe lind üsna riiakas, eriti kui kõne alla tulevad territoorium ja toit. Vahel paneb sinitihane proovile endast suuremaid linde, näiteks rasvatihaseid. Enamjaolt on sinitihane siiski sunnitud vaguralt taanduma ja norima siis tüli edasi teiste, väiksemate tihastega.

Olen viimasel ajal jälginud, mis kellaajal teatud liigid ööbima sätivad. Sinitihased on tihaste seas ühed hilisemad, otsides toitu veel kolmveerand tundi pärast päikeseloojangut. Metsas liiguvad nad nii puulatvades kui ka madalas – põõsastes.

Põhjatihane.

(Karl Adami)

Paaris kuni surmani

Põhjatihane on tõeline põhjamaa lind, keda kohatud talvitamas suisa polaarjoone taga.

Kaks meie tihaseliiki kannavad hallikat rüüd. Kui salutihane liigub koos teiste pisemate lindudega ükskõik kuhu, isegi metsa kõrval asuvasse aeda või põldude vahel looklevatesse pajupõõsastesse, siis põhjatihane (Poecile montanus) ilmub elamute lähedale harvem ja enamasti vaid käredama külmaga.

Salka jälgides võib märgata, kuidas pisikesed põhjatihased hoiavad üksteise ligi. Nii mõnigi kord võivad kaks kõrvuti liikuvat lindu ollagi paar – nimelt on meie kaks halli tihaseliiki väga paaritruud. Elukaaslase leiavad nad juba esimesel talvel ja püsivad koos kuni ühe paarilise surmani. Tore on mõelda, et nad otsivad endale karmil ajal kaaslase, kellega koos raskustele vastu minna. Ohtusid aga on palju ja kooselu kestab harva üle kolme aasta ning eluiga pisikesele linnule just ülemäära ei jagu.

Põhja- ja salutihase eristamine võib olla algajale paras pähkel. Sarnased on mõlema liigi ja isendite sulestik, samuti silmade, noka ja jalgade värvus. Põhjatihase nokal puudub aga täiesti väike valge tähn, mis salutihaselgi võib olla vaid õrnalt aimatav, kuid mõnel isendil täiesti selgelt näha. Põhjatihase seljasulestik paistab hallima tooniga ja must pealagi näib tuhmilt must, salutihasel on see aga läikivam. Põhjatihase põsk on laiemalt valge ja tiibadel võib märgata heledaid pikivööte, mis salutihastel puuduvad.

Märksa kindlam on eristada halle tihaseid hääle järgi. Salutihase iseloomulik hüüd on pit-tšju ja täristav dädädädä, põhjatihase häälitsus on aga venitatud ja tänitav dää-däädää. Viimase laseb ta kuuldavale inimesegagi kohtudes. Salutihasega kõrvutades pole põhjatihane nii julge, kuid on uudishimulik ja laseb end lähemalt jälgida. On ette tulnud hetki, mil põhjatihased on mulle jalgade ja õlgade peale maandunud.

Ka ei ole põhjatihane nii agressiivne kui näiteks sinitihane. See muidugi ei tähenda, et põhjatihaste tülisid metsades ei kohta. Üsna sageli ajavad põhjatihased liigikaaslasi taga, kuid teistele liikidele eriti vastu ei hakka. Veelgi enam – ühel talvel nägin, kuidas jaheda öö eel kihutas rasvatihane sanglepa õõnsusest välja pisikese põhjatihase, kellel tuli leida mõni muu paik öö möödasaatmiseks. Kirjanduse kohaselt võib viimane ööbida nii vanades oravapesades kui ka lume all ja näriliste asustamata koobastes.

Põhjatihaseid võib sageli kohata puude tüvedel ja samuti jämedamatel okstel. Pea alaspidi toidu otsimine neile raskusi ei valmista ja leitu peidavad nad kehvematele päevadele mõeldes puukoore pragudesse, samblike embusse ja kändude alla. Toidulaual on valdavalt külma eest peitu pugenud putukad ja lülijalgsed ning nende munad. Kui toitu pideva tarbimissurve all ja vastu kõledaid külmi järjest napimaks jääb, võib põhjatihase käredamat hoiatushüüdu kuulda majade lähedalgi. Enne aeda tõttamist kontrollivad nad üle ka metsapõranda, ega seal seemneid leidu.

Liigun rohkelt suurtes palumetsades ja sealsetes salkades hakkab peale tutt-tihase ühena arvukamatest tihastest silma just põhjatihane. Salutihast aga ei pruugi neis salkades üldse olla.

Salutihane.

(Karl Adami)

Sootihasest sai salutihane

Varem kutsuti valdavalt halli kuuega salutihast (Poecile palustris) sootihaseks. Salutihaseks nimetatakse seda hallikat väikest lindu nüüd seetõttu, et sooga pole tal otsest seost ja nii oleks sootihase nimi veidi eksitav. Vahel satub salutihane ka sohu, kuid põhiliselt otsib toitu siiski metsades, sattudes aedadesse ja põldudevahelistesse saludessegi. Siiski nimetatakse seda linnukest enamikus Euroopa keeltes sootihaseks ja ka tema ladinakeelne nimetus palustris seostab teda soodega.

Paljud peavad salu- ja põhjatihast samaks liigiks. Tõsi, nad on sarnased ja vilkaid linnukesi on eriti algajal linnuhuvilisel üsna keeruline määrata. Salutihase pealagi näib läikivmust, ent põhjatihase pea on tuhmmust. Salutihane tundub välimuselt sihvakam ja on veidi pruunikam, põhjatihane seevastu aga hallim. Tema sulestik on kohevam ja põsed on valged, salutihasel on need justkui määrdunud. Salutihase nokal paistab sageli valge tähn, mida põhjatihasel ette näidata pole.

Mina olen päris sageli eristanud neid kaela järgi – nimelt tundub põhjatihane nii jässakas, justkui puuduks tal kael. Kuigi enamjaolt on need kaks pisikest halli lindu selgelt eristatavad, olen vahel ka ise nimetanud salutihast põhjatihaseks ja vastupidi, eriti kui mul tuleb neid määrata pimedas kuusikus ning nad kiirelt mööda vilksavad.

Ettenägelike lindudena varuvad nad sarnaselt põhjatihastele mustadeks päevadeks toitu ja alustavad sellega juba varasügisel. Putukad ja lülijalgsed pistavad nad toiduretkede ajal kohe nahka, kuid seemned viivad sahvritesse.

Talvises metsas olen ikka märganud, kuidas salutihased ilmuvad päevalilleseemnetega lagedale, et need lahti muukida, kuigi ümbruskonnas ei paku neid mitte ükski toidumaja. Toitu varuvad nad headel aegadel kohe mitme linnu tarvis, sest oma osa võtavad sellest puukoristajad ja rasvatihased.

Väikese linnuna on salutihane pea kõikide röövlindude laual, seega tuleb mõni silmapaar lisaks alati kasuks. Salutihased hoiavad sageli kokku ja nii võib teiste tihaste salga läheduses koos lendamas näha kaht-kolme salutihast, vahel rohkemgi.

Tutt-tihane.

(Karl Adami)

Tutt-tihaseid tuleb juurde

Tutt-tihane (Lophophanes cristatus) on üsna pruun, roosteste külgedega linnuke. See on ideaalne varjevärvus kuuse-männi segametsa sulandumiseks. Hämaras laanes ei pruugigi seda pisikest, vaikset ja pruunikat lindu tähele panna, kui ta just ise endast märku ei anna. Tutt-tihane eristub aga teistest pisikestest tihastest silmanähtavalt – terav musta-valgekirju suletutt annab tutt-tihasele nime. Tutt pole alati püsti ning võib vihma ja lörtsiga välja näha üsna hädine ja sasitud.

Lehtmetsi tutt-tihane ai armasta nii väga kui okaspuu-segametsi, linnaparkidest ja koduaedadest hoiab ta aga enamasti eemale. Ta on suures osas paikne tiivuline, kuid tiirutab talviti koos teiste tihastega metsatukas ringi küll. Metsast välja ei aja tutt-tihast justkui miski, pigem lepib ta mõne seemnega maapinnalt metsa all.

Kui vaikselt mööda rahulikku metsa ringi liikuda, siis leidub mõnes endast lugupidavas tihasesalgas ikka tutt-tihane, kes teisi ohu korral häälekalt hoiatab. Mulle näib, et tänavusel hooajal on tutt-tihaseid paiguti enam kui eelnevatel. Nemad koos põhja- ja musttihasega moodustavad tihtipeale salkade tuumiku.

Koorepragudest, kuuskede keskelt ja seente alt otsib pisike lind söödavat: putukaid ja ämblikke. Kui talv metsa jõuab ja liikuvaid pisielukaid leiab harvemini, tunneb tutt-tihane huvi ka okaspuude seemnete vastu. Kui ta ei viitsi uusi seemneid käbidest kangutada, leiab ta maast käbilindude söögijääke. Väärib märkimist, et kuuest tihaseliigist liigub mööda maapinda katvat samblamaastikku kõige sagedamini just nimelt tutt-tihane.

Pole möödunud mitte ühtegi metsaskäiku, kui ma poleks näinud tülitsevaid salu- või põhjatihaseid, kes üksteist vahel suisa raevukalt kuuselabürindi keskel taga ajavad. Tutt-tihane pole aga kordagi taolise arveteklaarimisega silma jäänud. Erinevaid sõnumeid saab ta edastada oma tuti abil. Muidugi lisab ta sekka ka mõne kurjema sõna, kuid mööda tihedat metsa teiste tagaajamist ta küll tarvilikuks ei pea.

Tutt-tihased löövad teistest lahku märtsi lõpul, sest hiljemalt aprillis hakkavad nad pesitsema. Mõned uljamad hakkavad olenevalt talvest pesa looma juba veebruaris.

Musttihane.

(Karl Adami)

Toitub pea alaspidi

Võib tunduda, et musttihane (Periparus ater) on äärmiselt peidulise eluviisiga lind. Seda pisikest tihast võib meil kohata aasta ringi tegutsemas okaspuu- ja segametsades. Kuigi ta liigub talvisel ajal teiste tihastega salkades, võib ta jääda märkamatuks, sest otsib sageli söödavat puuladvas. Tuttisendeid leidub talvistes metsades ka kordades vähem kui teisi tihaseid.

Omaette hoiab ta ka seetõttu, et ta on käbliku ja pöialpoisi kõrval üks meie pisemaid laululinde ning teistest tihastest silmanähtavalt väiksem. Musttihast ei ole võimalik teiste tihastega segamini ajada. Pea, kurk ja kael on tal läikivmustad, kuid põsed ja kukal valged. Kõhualune on kreemikas, tiival asetseb valge triip ja jalad on terashallid. Silma võib jääda pisike must tutt, mis on mõnevõrra väiksem kui tutt-tihasel.

Metsas uitaja suhtes käitub ta üsnagi usaldavalt ja võib metsa tunginud loodushuvilise väga lähedalt üle kontrollida. Kuna musttihane on niivõrd pisike, ei näi röövlinnurünnakud teda sel määral häirivat nagu teisi tihaseid ning mõnikord toimetab ta teiste lindude hädakisa kuuldes rahulikult edasi.

Musttihane liigub reipalt okstel. Väike suleline peab pidevalt midagi noka vahele saama, nii tuleb talvehooajaks loodud sahvri omamine talle kasuks. Olen sageli märganud, kuidas vilkad musttihased ripuvad pea alaspidi, hoides jalgadega okstest kinni. Nii saavad nad rohke lumegagi toitu kätte, sest okste alaküljel lund ju eriti pole. Olen ka tähele pannud, et nagu pöialpoisigi puhul leiab parimad paigad nende jäädvustamiseks kuuse- ja männinoorendikes või rohkete noorte puudega metsatukkades. Sinna tirib ülejäänud tihasesalk neid kaasa ja seal saab nende muidu kõrgel toimetavate tihaste tegemisi jälgida silmakõrguselt.

Sarnaselt põhjatihasele ja tutt-tihasele tõmbab musttihaseidki okaspuuseemnete poole. Eriti arvukalt näib musttihaseid metsades toimetavat käbirikastel talvedel, kuid siis ei pruugi musttihased jällegi teiste tihastega kampa lüüa, kuna neil on kindel toiduallikas olemas.

Kasutatud kirjandus

1. Jaanus Elts, Aivar Leito, Meelis Leivits, Leho Luigujõe, Renno Nellis, Margus Ots, Indrek Tammekänd & Ülo Väli. „Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2013–2017‟, 2019. Hirundo nr 32 lk 1–39.

2. Kuresoo, R., Relve, H., Rohtmets, I. „Eesti elusloodus. – Kodumaa looduse teejuht‟. Tallinn, Varrak, 2001.

3. Mägi, M. „Linnud talvel: võitlus elu eest‟, Eesti Loodus (3): 12-17. 2018.

4. Rootsmäe, L., Veroman, H. „Eesti laululinnud‟. Tallinn, Valgus, 1974.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte tasuta
Oled juba lugeja?