Mis teeb Eesti metsa ainulaadseks?

Margo Pajuste, 17. detsember 2021

Eestlane on enamasti veendunud, et meie metsa sarnast mujal ei kohta. Ent mis on see, mis defineerib Eesti metsa?

Kui räägitakse Vene metsast, tuleb vanemaealistel ilmselt esmalt silme ette ikooniline pilt valendavale kasetüvele nõjatuvast, oma napil eluajal heleda leegiga põlenud poeedist Sergei Jesseninist. Või Šiškini kuulus maal põlismetsas puutüvedel turnivatest karudest, mis olla tegelikult maalitud hoopis Ida-Virumaal. Siberi taiga lõputud okaspuumetsad on kindlasti kolmas assotsiatsioon eeltoodud sõnaühendiga.

Ütleme „Soome mets“ ja mis meenub? Jändrikud ja madalad männid vähese samblaga kaetud graniidil. Gallen-Kallela ühesõnaga.

Toriseva. 1898.

(Akseli Gallen-Kallela. WikiCommons)

Mis aga teeb Eesti metsa? Kas „kask heleroheline, pedak kuldkollane“? „Mets mühiseb ja kägu kukub raal“? Või „igav liiv ja tühi väli“? Või on meie kordumatu mets pigem meist igaühe isiklikes mälupiltides ja kogemustes ning seda polegi võimalik defineerida?

Esmalt tuleks küsida, kas Eesti mets ikka on ainulaadne. Siin saame teadlastelt ja teistelt looduseinimestelt vastuseid, mis võivad põhilises üksteisele üsna vastu käia. Ent võtame sel teemal nüüd järjest minna.

Kas teadsite, et siil Lätis ei ela?

Teadlased pole Eestis sugugi ühel meelel, kas ja kui palju erineb Eesti mets meie naabrite omast. Kas on märgata selgeid erinevusi Eesti ja näiteks kohe Narva jõe taga kasvava metsa osas? Või tuleb vahe sisse Läti territooriumiga võrreldes? Alustame mullastikust ja seentest.

„Hommik männimetsas“. Vene kunstnike Ivan Šiškini ja Konstantin Savitski 1889. aastal valminud õlimaal, rahvasuus tuntud ka kui „Karud metsas“.

(WikiCommons)

„Kahjuks pean vastama, et Eesti mets ei ole kohe kuidagi unikaalne,“ ütleb mükoloog ja mullaökoloog Leho Tedersoo. „Sama kehtib ka mullastiku kohta. Paevöönd kulgeb ju ka Rootsist peaaegu Peterburini, nii et ka paepealsed ja klindimetsad ei ole täiesti unikaalsed. Minu teada pole ka selliseid seeneliike, mida on teada vaid Eestist.“

Nii, vaatame, mida ütleb zooloog? Siin läheb pilt juba mõnevõrra huvitavamaks. „Kui võrrelda Eesti ja Läti imetajaid, siis Lätis ei esine lendoravat, metslemmingut ja suure tõenäosusega ka harilikku siili,“ sedastab zooloog Harri Valdmann. „Ka tähnikhirve, keda Eestis on kütitud, Lätis tõenäoliselt ei ole.“

Metsateadlased võtavad teema lausa pulkadeks lahti ja selgitavad iga aspekti lähemalt. „Eesti on pindalalt väike, kuid metsad on siin mitmekesised, sest kliima erineb suuresti, võrreldes mereäärset ala ja sisemaad,“ ütleb Eesti Maaülikooli metsakasvatuse ja metsaökoloogia professor Hardi Tullus. „Samuti on väga erinev jääajast mõjutatud mulla lähtematerjal kruusast liiva või savini ja seda erinevates kombinatsioonides, või näiteks soomuldadest (turbast) paepealseteni. Tulemuseks on metsakasvukohatüüpide mitmekesisus. Siin peab kohe rõhutama metsateadlase Erich Lõhmuse metsakasvukohatüüpide ordineeritud süsteemi, mis on Eesti metsateaduse tippsaavutus ja maailmas unikaalne.“

Lõuna-Eesti kuplite mets erineb oluliselt mereäärsest. Rõuge, Günther Reindorff.

(WikiCommons)

Eesti metsade mitmekesisust toob esile ka EMÜ metsakorralduse ja metsatööstuse professor Ahto Kangur. „Minu arvates on Eesti metsa- ja põllumaa eripära selle varieeruvus – juba kasvukoha ja mulla erinemine suhteliselt piiratud alal loob eeldused selleks, et ühel keskmisel eraomaniku kinnistul kasvab looduslikult mitu erinevat puistut,“ ütleb ta. „Selline varieeruvus ja mosaiiksus on siinsele piirkonnale omane ja loobki sellise ainuomase ilme.“

Mitmekesisus loob ainulaadseid kooslusi

Enam-vähem sama arvab ka loodusemees ja -fotograaf Arne Ader. „Kui tuhanded liigid võrgustuvad miljonil viisil, siis on tulemus alati omanäoline, kui mitte ainulaadne,“ leiab Ader. „Ma ei räägi siin puupõllust, kõnelen päris metsast. Vaadates Eestimaa metsi tervikuna, siis tõstaksin esile meie metsatüüpide mitmekesisust! Pisikesel Eestimaal asuvad nõmmemetsad, palumetsad, loometsad, laanemetsad, salumetsad, soovikumetsad, rabastuvad metsad, lodumetsad, madalsoometsad, siirdesoometsad, rabametsad ja kõdusoometsad – kõik omanäolised ja omal viisil põnevad.“ Muide, soometsa kui Eestile väga omase metsatüübi tõstab sellessamas ajakirjanumbris leiduvas usutluses esile ka botaanik Toomas Kukk.

Ader kahtleb, kas Eesti metsa võrdlemisel ükskõik millise muuga on üldse mõtet. „Metsade erinäolisusel pole riigipiiridega pistmist. Kes soovib leida mõnda paika, kus metsa ilme muutub järsult, võiks külastada Ontika paekallast ning vaadata ringi panga peal ja jalamil,“ soovitab ta.

Loodusemees Arne Ader.

(Ülo Müürissepp, WikiCommons)

„Minu kogemusel muutuvad metsad juba Eesti piires väga palju,“ kinnitab bioloogi taustaga kirjanik Tõnu Õnnepalu. „Piusa kandi tohutu kõrgetes, kuldsete tüvedega männikutes on minu jaoks juba midagi eksootilist. Tegelikult, kui tuled saartelt või Põhja-Eestist, kus on minu kõige tuttavamad ja kodusemad metsad, tunduvad juba Jõgevamaal puud üleelusuurused. Samasugune mulje on mul Lätist – puud on seal väga suured. Saksamaal on nad veel suuremad. Sa tunned, et see on juba võõras maa, võõras mets. Pöögid. Muidugi saab ka nendega tuttavaks, saab sealgi koduneda. Aga see pole siiski päris see. Kanadas, Muskokas, millest jutustasin oma raamatus „Aaker“, rabas mets mind nii sellega, et paistis alguses üsna tuttav, kui ka sellega, et tegelikult on kõik seal teistsugune. Küll sarnased puuliigid, aga ometi täiesti teised. Küll sarnased linnud, aga ometi hoopis teised. Metsalindudest vaid ronk oli tuttav. Ikkagi põhja-parasvööde ... Nii leiad igas võõras kohas mingi pidepunkti, mille kaudu seda paika kodustama hakata. Minu jaoks oli see ronga hääl.“

Inimtegevus aitab loodusele kaasa

Tullus leiab, et meie mets on saanud põnevam tänu inimtegevuse ja looduse kooskõlale. „Eesti metsad on valdavalt poollooduslikud,“ jätkab ta. „Midagi on inimene kasvama pannud, midagi on lisanud loodus, midagi on ära raiutud, miski on raiumata. Tulemuseks on inimese ja looduse koostöös pigem mitmekesisem ja fragmentiderikkam mets, võrreldes sellega, mida loodus ise pakuks.“

Naabritega võrdlemise kohta arvab Kangur, et eristamine sõltub ikka sellest, kelle silmadega vaadata. „Inimestena on meil püsiv tahe ja soov võrrelda ennast naabritega,“ mõtiskleb ta. „Tihti näeme seda, mis naabri aias ikka parem paistab. Eks suuresti eristab meie metsa käsitlust naabrite omast see, kuidas metsa mõistetakse ning milliseid eesmärke sellega seotult sõnastatakse ja ellu viiakse. Vahetute lõunanaabrite Läti ja Leeduga on metsa mõtestamine suurtes joontes sarnane. Kui vaadata idanaabrit, siis suurriigi puhul on ka erinevused suuremad. Võtame ühe näitena metsa ligipääsetavuse – meie oleme harjunud, et mets on silmapiiril ja sinna jõuab kiiresti. Kui vaadata teedevõrku meil ja idanaabri juures, siis juba see erineb suuresti ja loob omakorda erinevusi selles, kuidas me metsas toimetame.“

Hardi Tullus

(Rando Kall, RMK.)

Me oleme oma metsa mõistusega käsitlenud

Meie metsade omapära hulka võib kindlasti arvata ka rekordkõrged puud, kes pakuvad konkurentsi kogu maailma hiiglastele. „Boreraalse või hemiboreaalse loodustsooni kohta on meie metsad väga produktiivsed, seetõttu kasvavad meil ka rekordiliselt kõrged puud,“ ütleb Tullus. „Näiteks puuhiiglased Järvseljal ja Ootsipalus, kust leiame ka maailma kõrgeima hariliku männi. Aga ka meie haavikud on võimelised kasvama kõrgeks ja jämedaks. Olen korduvalt kogenud välismaa metsateadlaste imetlust, kui nad näevad Järvselja haavapuistuid.“

Puuliikide arv Eesti metsades pole suur, aga mitu puuliiki, mille põhjapiir asub küll Lõuna-Soomes, näiteks harilik tamm ja saar, künnapuu ja jalakas kasvavad meil täitsa hästi ning kui kliima läheb soojemaks, siis veelgi paremini. „Tavaliste okaspuude kuuse, männi ja kadaka kõrval kasvab meil ka neljas – jugapuu Hiiumaal,“ ütleb Tullus. „Ka see on rikkus.“

Kui vaadata seda, mida inimene on metsaga teinud, siis siin eristub Eesti naabritest selgelt. „Põhjanaabritest, Soomest ja Rootsist erinevalt on meil mõisate ajast pärit metsade jaotus metsakvartaliteks ja vastavad metsasihid ning sellest tulenev puistute numeratsioon metsa takseerkirjelduste andmebaasides,“ selgitab Tullus.

Samuti on väga hästi kaardistatud ja kirjeldatud Eesti metsade pärandkultuur. Objekte on vastavas andmebaasis isegi rohkem kui muinsuskaitse andmebaasis muinsusobjekte. Läti ja Soome alustasid selle tööga hiljem.

Jahituristi jaoks on meie mets ehtne paradiis

Eelnevast paelus lugeja tähelepanu kindlasti zooloogi hinnang meie loomastiku erinevusest lõunanaabritega võrreldes. Laiendame teemat – Peeter Hussar on aastakümnete pikkuse staažiga jahimees, kes kokku puutunud paljude Eestit väisanud jahituristidega ning just temalt küsime, milliseid kogemusi nood meie metsadesse otsima tulevad.

„Miks jahiturist Eestisse tuleb, sõltub suuresti sellest, mis suunast külaline saabub,“ selgitab Hussar. „Lõuna poolt tulijatele, ennekõike sakslastele, on ihaldusväärne meie metsade suurim uluk – põder. Enne sigade Aafrika katku oli meie põhjanaabrite soomlaste väga suur huviobjekt metssiga. Samuti pakkus soomlastele huvi metskits.“

„Põder on lõuna poolt Euroopast tulijale põhjamaise metsa loom,“ jätkab Hussar. „Kui mujalt Euroopast tulnud kütile selgub, et meie kütitavate ulukite nimekirjas on ka karu ja hunt, löövad külalise silmad uudishimust särama. Sellises metsas liikuda, kus neid loomi nii hulgaliselt liigub, on paljudele neist suureks elamuseks.“

Itaalia, Prantsusmaa ja Hispaania jahimees tuleb Eestisse linnujahile. „Meie sügisese veelinnujahi liigivalik on üks rikkalikumaid kogu Euroopas,“ ütleb Hussar. „Ka soomlastele pakume huvi eeskätt hanede osas. Meilt üle lendavad, sadadesse lindudesse küündivad rändeparved tekitavad suurt elevust ja jahihasarti.“

Eraldi seltskond on Lõuna-Euroopa jahimehed, keda huvitab metskurvitsa ja tikutaja jaht linnukoeraga. Need on jahimehed, kes panustavad oma harrastusse ja oskavad hinnata seda põnevust, mida on neile pakkuda veidi võsastunud, väikeste lagendikega metsaserval.

Metsasuse areng ajas.

Loodusfotograafid tulevad vana metsa otsima

„Eestil on õnnestunud oma metsadega selliselt toimetada, et meie ulukite arvukus on heas seisus,“ kinnitab Hussar. „Näiteks on muljetavaldav meie karude arvukuse kasv. Ökoloogia põhitõdede seisukohalt peaks see olema meie metsa elujõu näitaja. Paljude ulukiliikide puhul oleme viimastel aastatel pidanud panustama, et nende arvukust väiksemaks saada. Lisaks on meil lai ulukite liigiline valik – me paikneme looduslikult sellises kohas, kus saavad kokku n-ö lõuna- ja põhjamaa. Samuti jääme me Läänemere rannal paljude lindude kevadise ja sügisese rände teele. Need asjaolud ehk teevadki Eesti atraktiivseks muu Euroopa loodusturistidele, sealhulgas jahituristidele.“

Mida aga Eesti jahiturist mujale otsima läheb – mida ta kodust ei leia? „Minu enda kogemused jahikülalisena on suures osas Lapimaalt,“ ütleb Hussar. „Eestis pakub mulle huvi hirvejaht, aga minu kodukandis Põhja-Eestis neid loomi veel ei ole. Valida on, et kas oodata hirvede leviala laienemist või plaanida Saare- või Hiiumaa jahireisi.“

Ülal käsitletud jahiturismile lisaks on Eestis hoo tiibadesse saanud ka loodusturism, enamasti linnuvaatlejate näol, kes saabuvad siia tänulikult ja hulgaliselt. Ent ka loodusfotogiidide ja varjetest uluki pildistamist pakkuvate teenuste järele on kuuldavasti arvestatav nõudlus.

„Mujalt saabuvaid loodusfotograafe huvitab enamasti meie nn vana mets ehk mets, millel on lastud vananeda,“ ütleb loodusfotograaf ja -giid Argo Argel. „Teine seltskond on ornitoloogiakiiksuga tüübid ja mõne konkreetse liigi huvilised. Näiteks Inglismaal tekitavad elevust isegi orav ja valge toonekurg. Põder ja karu on mõnelt poolt suisa kadunud, nende vastu on ka loomulikult suur huvi. Merikotkas ka, aga seda on meilgi üsna raske fookusesse saada.“

Avarust ja vaikust igalt poolt ei leia

Ehk on avarus ja puutumatus samuti ühed märksõnadest, mis aitaksid defineerida Eesti metsa olemust? „Metsa meil jätkub,“ sedastab poetess Lehte Hainsalu. „Seni. Euroopa külalisele harjumatult palju. Ühe sellisega kord lõputute metsade vahel kohalikke maanteid sõites tuli taluda tolle vaimustust, et missugune tühi maa. Võtaks puud maha, ehitaks kõrghooneid täis, maailma rahvastiku tiheduse probleem oleks lahendatud. Brüsseli märg unistus.“

„Metsavaikus,“ vastab Arne Ader küsimusele, mis võiks olla meie metsade põnevaim nähtus. „See kõiksusse sulandumise tunne, millest pole võimalik konkreetselt mõelda, aga mida on võimalik aeg-ajalt kogeda.“

Jõudsime me nüüd kuidagi vastusele lähemale või tuli küsimusi juurde? Ehk aitab meil teemat kokku võtta Tõnu Õnnepalu? „Küllap igaühe jaoks on Eesti mets just see mets, mida ta kõige paremini tunneb, tema kodumets, see mets või salu või metsade ala, kus ta kõige rohkem on käinud või istunud,“ pakub Õnnepalu. „See viimane on tähtis. Metsa näeb õieti alles siis, kui istud kännu otsa või lamavale puutüvele. Vaatad, kuulad. Pikutada on veelgi parem, kui saab pikutada. Vaadata üles latvadesse, taevasse, panna silmad kinni, kuulata. Pealegi, kui istud või pikutad näiteks kanarbikul, tuleb mets ise sulle lähemale, loomad ja linnud ei märka ega pelga liikumatut objekti. Saad osaks sellest metsast.“

Loe lisaks

Luuletaja Lehte Hainsalu: „Mets on minu element, ilma metsata mina ei edene.“

„Oma metsa pole mul olnud, minu noorpõlves oli kõik juba „meie“, see tähendab, et Vene riigi, kolhoosi või sovhoosi mets, läbikäidav, läbinopitav ja läbikorjatav ning enne nääripühi läbiraiutav. Mets oli haritlase palgaga perele hädapärane sahver – kui metsa mindi, siis võeti kaasa kaks korvi, nopiti marju või lõigati seeni kuhjaga täis, ning kõik läks talvel tarbeks. Oldi korilased, kuid ka metsa vaikuse, lõhnade, häälte nautijad. Kõike oli küllaga ja tasuta.

Ega ennevanastigi metsa muidu mindud. Kas tee viis läbi või vajati rehavart, loogapuud, pudrumända, saunavihta. Küsiti metsavaimudelt luba ja pärast tänati. Talupoja elu tuli kätkist kirstuni metsast, taluhoonest alates ja õllekapaga eestare laual lõpetades.

Kirjanik Lehte Hainsalu oma 80 juubeli eel. Naisteleht

(Aldo Luud)

Mäletan, samblal selitades ja kõrgete männikroonide vestlust taevaga jälgides mõtlesin, et oi-oi missugused võivad olla veel taiga hiiglased. Ent loksudes raudteevagunis Habarovskist Nahhodka merevaksalisse enne Jaapani-reisi olin pettunud haledates metsades, mis vangilaagreid vaevalt peitsid. Võib-olla oli päris mets seal juba buržuika’desse aetud? Aga Viini metsad olid kindlasti ehedalt säilinud, kuid seal mõtlesin, et tulge, sõbrakesed, Eestisse vaatama, mis mets on. Lõuna-Soome mets seevastu tundus tuttav ja kodune, uhkeid puravikke täis nagu külvatud, seal jälle oli meid hoiatatud, et ühtki seent ei tohi puutuda, eramets. Mis tollal tundus veider, on nüüd meilgi harilik. Korilaste ajastu on läbi.

Isamaa ilu ja rikkust saab hinnata kas võõrsilt vaadates või mälestustes. Oma vaimusilmas võin ikka viibida nüüd juba olematus kaasikus Võnnus Petersoni tuuliku ja vana surnuaia vahel, nautida valgete tüvede sambaid ja valgete ülaste vaipa, uidata Kivisilla mustikamaal või Koorveres kukeseenekohtades, käia Ihaste metsatukkades, kuhu üha enam elamuid kükitatakse. Mis olnud ja läinud, see justkui on alles, ja selle võtan kord igavikku kaasa, sest mets on minu element, ilma metsata mina ei edene.“

Kirjanik Tõnu Õnnepalu. (Tiit Tamme)

Kirjanik Tõnu Õnnepalu: „Näe, sina veel elus. Mina ka.“

„On üks mets, kus ma olen nii palju käinud, tammunud, seisnud, istunud, pikutanud, mustikaid ja pohli ja seeni korjanud, suusatanud, unistanud ja kurvastanud – et seda metsa naljalt ükski teine ei asenda. See on Hiiumaal Kõpu poolsaarel, luitemännikud ja muud metsad Kaleste küla ümber, poolsaare lõunakaldal. Seal on mul palju tuttavaid puid. Need on enamasti väga vanad männid. Niisugused, et jääd kohe vaatama. Ooh! Ta on nii võimas, nii kõrge, nii jäme, nii ilusate kõverate okstega ladvas. Läänetormid on ta viltu surunud, aga kogu oma viltususes ta seisab nii kindlalt. Seisab ikka, kui jälle tuled. Näe, sina veel elus. Mina ka. Mõni neist on nende aastate jooksul siiski langenud. Eks siis ole nõnda. Tüvi, millel istuda. Kui tunned ühte metsa juba nii kaua, üle kolmekümne aasta, siis näed ka tema muutumist. Aga siiski, ta on sama. Ta on tuttav, ta on sõber, ta on su elu tunnistaja.“

Metsateadlane Ahto Kangur: „Mets tähendab mulle emotsioone ja mälestusi“

„Isikliku tähendusega mets on minu jaoks rohkem seotud emotsioonide ja mälestustega. Mida rohkem tunned ja tead – kindel puu, kus kohtasid esimest korda karu või ilvest näiteks. Oma tähendus on kunagistel lapsepõlvekodu metsadel Viljandimaal, täiesti omaette tähendus Hiiumaa Kõpu poolsaare ja laidude metsadel. Täna aga saan öelda, et kõige enam iseloomustavad Eesti metsi minu jaoks Järvselja Õppe- ja Katsemetskonna hallatavatel maadel kasvavad metsad ja sealne eluolu. Seal on võimalik leida iga tuju ja päeva jaoks sobiv koht. Tasapisi jõuan Emajõe suursoo saarte külastamiseni ning iga kord leian sealt jälle midagi uut.“

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte tasuta
Oled juba lugeja?