Toomas Kukk: Eesti elurikka metsa suurim vaenlane ei ole mitte lageraie, vaid kuivendamine

Rainer Kerge, 17. detsember 2021

„Metsade raiumine on omaette teema, aga kuivendamine on minu meelest märksa kestvama mõjuga. Kui mets on lihtsalt maha võetud, hakkavad seal üsna kiiresti kasvama põõsad, mille vahel võivad teised taimed oodata uute puude sirgumist. Kui aga niisket pinnast armastava taime mets ära kuivendatakse, siis see taim kaob või muutub vegetatiivseks, ei taha enam paljuneda. Uute kuivendussüsteemide rajamine on praegu Eestis ikka täiesti kurjast,“ ütleb Toomas Kukk, botaanik ja Eesti Looduse peatoimetaja.

Sina tunned varju järgi ära kõik Eesti taimed?

Ei! Eri taimed jätavad sarnase varju ja kui on vaja vaadata pähiku tunnuseid või põisikuid, pole vari piisavalt täpne.

Pähik ja põisik asuvad taimel üldjuhul …?

Õites, õisikutes.

Midagi sellist ma kahtlustasin. Põhimõtteliselt oskad sa aga kõik need umbkaudu 1500 Eestis looduslikult kasvavat taime raamatu abita ära määrata?

Vahel on ikka vaja kirjandust ka vaadata ja mõnikord peab võrdlema näidetega herbaariumis ehk taimekogus. Lisaks on mõned rühmad, millega ma väga ei taha tegeleda, kuna keegi on need parasjagu käsile võtnud, ära määranud ja tunneb väga hästi. Mis siis mina enam ponnistan. Näiteks meie hunditubakaid määrab Aleksander Sennikov.

Mitu liiki hunditubakaid Eestis kasvab?

Umbes 40. Varem oli neid rohkem, aga siis eristati perekond Pilosella, karutubakas, umbes pool varasemast hunditubakate seltskonnast, ja neid tunnen jälle mina.

Hunditubakas.

(Jacob Sturm, Deutschlands Flora in Abbildungen. WikiCommons)

Mu avaküsimuse mõte oli see, et sina oled Eesti üks paremaid taimetundjaid.

No niimoodi vahel väidetakse, aga ega teised ka halvad ole. Päris nii ei saa öelda, et üks tunneb kõige paremini, sest eelistused on erinevad. Urmas Laansoo näiteks tunneb väga hästi palme ja üldse troopikataimi, mina ei tea neist suurt midagi.

Palm pole just meiemaine liik. Mis on kõige ootamatum taim, mida sa oled Eestis looduslikus koosluses kohanud – no umbes nii, et mis muinasjutust sina nüüd siia sattusid?

Oi, neid ikka on. Miskipärast on viimasel ajal võtnud mõned aednikud pähe, et tuleb kohapealset taimestikku mitmekesistada – vähe sellest, et taim kasvab aias, võiks ta ikka ka metsaserva istutada. See muudab keerukaks mõistmise, kas taim on metsistunud peenra pealt – seemned on läinud üle aia – või on keegi ta meelega metsa alla viinud.

Selliseid näiteid on kaunis rohkesti. Kas või viigipuid on leitud siin-seal kasvamas ja Jõelähtme prügimäel on ta kindlasti ka talvitunud. Kuna prügimäe pinnas kogu aeg mädaneb ja kõduneb, on seal ilmselt ka soojem. Botaanikaaias on ka mõned kaktused õues peenras talvitunud ja mõnes aias on palmid vastu pidanud – ilmselt ikka läheb soojemaks ja peame olema valmis, et meile võib sattuda elama soojamaa taimi.

Kui need … vist kaeluspapagoid, kes on levinud juba poolde Euroopasse ...

… Poolas olla nad juba olemas …

… ühekorra meile jõuavad, võib-olla nii paarikümne aasta pärast, siis ei pea nad tingimata kaselatvades vurisema, vaid saavad istuda üsna koduste taimede otsas.

Peaaegu, jah. Nii kiiresti üldpilt muidugi ei muutu, aga üldiselt kipub sinnapoole küll, et soojamaa taimed talvituvad meil üha paremini. See puudutab muidugi rohkem aiandust, millega mina väga tuttav ei ole, aga ma üritan jälgida, milliseid mammutipuid ja muid toredaid taimi saab Eestis juba õues pidada. Ses vallas on mitmekesisus juba päris arvestatav.

Karutubakas.

(Illustratsioon. Prof. Dr. Otto Wilhelm Thomé Flora von Deutschland, Österreich und der Schweiz 1885, Gera. )

Räägime nüüd pärismaisest mitmekesisusest. Sina oled leidnud Eestile juurde mitu liiki taimi. Üks viis on see, et lähed lihtsalt preparaatori lauast mööda ja vaatad, et vau-vau-vau, mis siin herbaarlehel toimub.

Jah, üks sedasi leitud taim oli tähk-roodjalg, mis koguti mingi taimepraksi käigus ilmselt Hiiumaalt. Kuna aiandusesõbrad kipuvad teda peenras pidama, on teada, et ta võib ka metsistuda ja nii ei saa kindlalt öelda, et ta on meil ikkagi looduslikult levima hakanud – nii et eosed tulid tuulega Soomest või Rootsist. Ta võib olla pärit hoopis kuskilt lähedalt aiast.

Veel oled sa leidnud Eestile uusi liike nii, et oled läinud konkreetsesse kohta kohe üht või teist taime otsima – selles koosluses peab ta olema, lihtsalt seni pole märgatud.

Niimoodi taimi tavaliselt leitaksegi, et käid väljas. Botaanik muidugi ei vaata loodust sedasi, et tal kogu aeg jooksevad metsas käies peas nimed: mänd, mänd, kuusk, kuusk, mänd, kuusk. Pigem jääb midagi teistmoodi või uut silma ja siis sa vaatad, mis see on.

Mis sind just taimede uurimise juures erutab? Miks botaanika ja mitte zooloogia? Loomadega saab ju rohkem äktsionit?

Noores eas tundus, et kõik on ornitoloogid, aga taimedega ei taha keegi tegeleda. Edasi läks nagu iga asjaga – mida rohkem sa teemast tead, seda huvitavam ja põnevam see on.

Toomas Kukk.

(Aldo Luud, ÕL)

Millega sa praegu tegeled?

Natuke ikka taksonoomiaga. Karutubakad pakuvad endiselt pinget, Eestist on viimasel ajal leitud mõned uued liigid. Teine rühm, millega ma praegu rohkem tegelen, on roos ehk kibuvits. Looduslikke kibuvitsu on Eestis kümmekond liiki ja nad on kaunis sarnased. Meil on olnud selline suur harrastusbotaanik nagu Heinrich Aasamaa, kes on herbariseerinud mägedena taimi, aga pole määranguid. Nüüd ma siis neid Tallinna loodusmuuseumile määran – eelmise sajandi kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel kogutud kibuvitsaoksi. Seal on palju põnevat ja ma olen mõne põõsaga päris hädas – tundub, et need on kuskilt Eestisse toodud.

Narvast kogusin ühe Kesk-Aasia kibuvitsa, sealtkandist pärit proua – hiljuti Tanel Mazuri ärasaatmisel rääkisin veel temaga – tõi selle kunagi Narva. See kibuvits kasvab Narvas juba mitmel pool, aga ma ei ole suutnud siiani määrata, millega tegu, sest algne päritolukoht pole täpselt teada. Keegi ei tunne kõiki maailma taimi. Roose on maailmas umbes 300 liiki ja 10 000 erinevat sorti. Kuna tegu on vana dekoratiivtaime perekonnaga, on teda hästi palju aretatud, liigid on omavahel hübridiseerinud ja see muudab nende määramise üsna raskeks.

Kas alamtaksonite – mikroliigid, alamliigid, sünonüümliigid ja mis seal kõik on – määramisega aeg-ajalt hulluks ei minda?

Muidugi minnakse!

Iga kord, kui mulle meenub, et Eestis kasvab 160 liiki …

… võililli …

… tuleb kerge ahastus peale, et kas inimestel ei ole oma elu ja ajaga midagi muud teha.

Botaanikutel tuleb kah vahel ahastus peale, sest sugutult paljunevatel taimedel võib mutatsioon viia tõesti kiiresti uue alamliigini. Minagi tunnen võililledest ikka päris väheseid, kuigi kogu aeg on olnud plaanis hakata nendega tegelema, sest materjali on kogunenud palju ja suur hulk taksonitest tundub olevat täiesti määratav. Erinevalt näiteks aiataimede sortidest, mis peenra peal väga kiiresti muutuvad – alguses on küll tüüpiline roos ’Staatspräsident Päts’, aga kümne aasta pärast on ta sorditunnused juba kaotanud.

(Joosep Raide)

Tuleme aiast metsa. Mis defineerib sinu jaoks Eesti metsa?

Ega ma ole teistel maadel väga palju metsas käinud, aga Eestile on väga omased ikkagi mitmesugused soometsad, soostunud metsad.

Mitte selline Nukitsamehe kuusik?

Pigem mitte, kuigi ka kuusk on Eestile väga omane. Me asume kuuse levila keskel, ta tunneb ennast siin väga hästi ja on meie metsa puudest üks väärtuslikumaid. Ning ka Järvselja tüüpi ürgmetsad on väga kaunid.

Lühidalt: kui sa kuuled mõistet „Eesti mets“, mõtled sa esimese asjana kooslustele, kuhu minnes peaks ka kuiva ilmaga kummiku jalga panema?

Pigem jah, aga neid metsi on nüüdseks väga palju kuivendatud. Metsa kuivendamine ongi viimasel ajal üks metsa põhihädasid või vaenlasi. Metsade raiumine on omaette teema, aga kuivendamine on minu meelest märksa kestvama mõjuga. Kui mets on lihtsalt maha võetud, hakkavad seal üsna kiiresti kasvama põõsad, mille vahel võivad teised taimed oodata uute puude sirgumist. Kui aga niisket pinnast armastava taime mets ära kuivendatakse, siis see taim kaob või muutub vegetatiivseks, ei taha enam paljuneda.

(Joosep Raide)

Mul kasvas sööti jäänud põld raagremmelgat täis, lasin need hakkeks teha ning ühe suve oli selline poollage raiesmik, millest sai üle vaadata, kuusekesed-kasekesed turritasid siin-seal, järgmisel aastal põder aga enam välja ei paistnud. Võsa kasvab meeletu mürinaga.

Kasvab-kasvab. Minu jaoks tüüpiline Eesti mets kasvab Lääne-Eestis või Saaremaal-Hiiumaal endistel heinamaadel ja puisniitudel. Kui siit Tartust hakata sõitma Saaremaa poole, siis Pärnu joonest läänes asenduvad meie suured kuusikud-männikud mingite põõsastikega. Sealsed metsad pole meie, tartlaste mõistes üldse õiged metsad, nad on madalamad, koosnevad peamiselt saartest-haabadest-kaskedest ning on kasvanud viimase 70 aastaga endistele heinamaadele. Minul ei teki küll tavaliselt mingit tunnet, kui niisugune maha võetakse, sest see pole õige mets, lisaks on see taimestiku mõttes igav.

Sa oled käinud teadlikult, botaaniku silmad pärani, metsas umbes 30 aastat. Mis on selle aja sees Eesti metsa liigirikkuse ja liigilise koosseisu osas muutunud?

Kindlasti on jäänud vähemaks metsikuid või loodusmetsa ilmega metsi, mis on saanud kujuneda aastakümneid või isegi sajandeid ilma raiumata. Varem oli selliseid iseäranis Hiiumaal ja Alutagusel palju, aga nüüd on neid jäänud majandusmetsa aladel või tagastatud metsamaadel tunduvalt vähemaks. See on selle kihutustöö tagajärg, et seisev mets on nagu vanamees teleka ees, kellest pole mingit tolku.

Lisaks olen ma välitöödel pannud tähele sellesama kuivendamise mõju. Soise metsa taimi on vähemaks jäänud. Meil on mõned kaitsealused taimed, kes tahavad soist metsa, näiteks Alutagusel kasvav nokktarn ja laialehine nestik. Nokktarna leidsin ma Eestis uuesti üles kümmekond aastat tagasi Ida-Virumaalt, aga nüüd on sinna lähedale tehtud põlevkivikaevandus ja mets on seetõttu täiesti kuivendatud. Sa ei peagi otseselt kraavi kaevama, põhjavee kõrgus võib alaneda ka kaevanduse tõttu ja kõik need toredad niiskuslembesed liigid kaovad või jäävad vegetatiivseks ning on näha, et kaua nad seal vastu ei pea.

Loodusmetsa, kus puud on igatepidi maha kukkunud ja kuhu võib olla tavaline seenelkäija või marjuline ei satugi, on ikka tunduvalt vähemaks jäänud.

Su jutu peamine mõte on siis ikka see, et mahavõetud mets kasvab 50–100 aastaga uuesti üles, aga kui sa mingi toreda märja ala ära kuivendad, muudad sa maastikku ja mingid taimed ei kasva seal enam kunagi?

Just! Kuivendamisega on üldiselt nii, et eks kraavid vajuvad või kasvavad aja jooksul kinni, aga siis tuleb uus metsakuivendajate põlvkond, kes tahab jätta oma panuse, ja seda on viimasel ajal ka väga palju toetatud: makstud metsa kuivendamise eest.

Üsna kentsakas on kõrvalt vaadata, kuidas ühel pool maanteed taastatakse sood ja teisel pool kuivendatakse edasi. SKP küll ilmselt kasvab, kui kopad kogu aeg töötavad – ühe pool kaevavad, teisel pool ajavad kinni, tööd jätkub –, aga tervikpildis ei tundu see väga mõistuspärane.

Uute kuivendussüsteemide rajamine on praegu Eestis ikka täiesti kurjast. Õnneks on neid viimasel ajal ka suhteliselt vähe rajatud, küll on aga taastatud või rekonstrueeritud juba olemasolevaid kuivendussüsteeme.

Nokktarn.

(Rein Kalamees, TÜ)

Üksikutest ootamatutest liikidest Eesti looduses juba rääkisime, aga mis märke kliimamuutuse mõjust metsas veel näeb?

Tegelikult pole neid märke väga näha, sest taimed on suhteliselt pika toimega – nad ei jõua lõuna poolt nii kiiresti kohale ja nende vohamine ei paista kohe silma. Putukad on ses osas kindlasti märksa tõhusamad indikaatorid. Juba on teada päris palju liblikaliike, kes on meile lõuna poolt sisse tulnud, samuti on teada, et pigem põhjapoolsema levikuga putukaid on meilt kadunud.

Mis puudutab rohttaimi, siis näiteks põhjapoolse levikuga pung-kirburohi pole Eestist lõuna suunas edasi läinud. Meil on ta olnud üsna tavaline, aga praegu on tema leiukohti vähem. Ta armastab küll pigem jahedamat kliimat, aga tahab ka sellist kena madala rohustuga heinamaad, mida ei künta, ainult niidetakse aastast aastasse. Niisuguseid niite on meil vähemaks jäänud ja nii ei saagi üheselt öelda, et teda tohutult segab just soojenemine, pigem võib olla asi selles, et talle vajalik kooslus taandub.

Heinamaa all pead sa silmas mitte muru- või söödakõrbe, kuhu on külvatud üks kultuur, vaid ikkagi värvikirevat niidukooslust?

Jah, mitmekesist looduslikku või pool-looduslikku niitu või pärandkooslust.

Sa oled aastast 1997 tegelenud pärandkoosluste kaitsega. Kanna nüüd edusammud ette – mis sa oled ära päästnud?

Neid edusamme on üsna raske nimetada, sest eks ma olen selle 30 aasta jooksul ka näinud, kuidas algselt väga väärtuslik niit kinni kasvab ja sinna ei saa midagi parata, sest see on omaniku tahe. Kui niit ei ole kaitse all, ei saa survestada ka keskkonnaametit, kes omakorda võiks veenda omanikku.

Põhiline edusamm on ikkagi see, et meil makstakse pärandkoosluste säilitamiseks toetusi. Seda ei saa ma aga muidugi enda teeneks pidada, siin peab tagantjärele meenutama Jaak Tambetsi tegevust toonases keskkonnaministeeriumis, mis viis otsuseni hakata toetusi maksma. Looduslike niitude majandamine pole ilma toetuseta väga perspektiivne tegevus.

See tähendab, et inimesel pole huvi nendega jamada, kuna tööstuslikus koguses normaalset heina sa looduslikult niidult ei saa …

Suure vaevaga saad.

No suurele põllule heina külvata on palju lihtsam. Lisaks ei piisa pärandkoosluse niidu majandamiseks sellest, et teen seal suvel korra heina, hiljem tuleks ka kari peale lasta.

See oleks kõige parem jah, aga seda tehakse muidugi väga vähe. Kahte tüüpi majandamist ei suuda PRIA silmas pidada, see ajab juhtme kokku.

Omanik peab ära otsustama, kas vikat või lammas?

Täpselt! Sügisel loomade ädalal pidamine tähendab muidugi, et sa pead huntide eemal hoidmiseks ehitama ka aia.

Räägime nüüd numbrite keeles: mitu hektarit pärandkooslust sa oled alates 1997. aastast ära päästnud?

Hektareid on vähe. Puhtu niite on seitse hektarit ja siis Saaremaal Sõrve-Hindu külas on üks ranna-hoiuala, millesse ma olen ka panustanud – samuti ligikaudu seitse hektarit.

Puhtu niitude päästmine algas sellest, et umbes 15 aastat tagasi hakkasid need kinni kasvama, pilliroog tungis peale, aga kuna need on tähtsaks kasvukohaks mitmele orhideele, sai hakatud neid niite talgutega majandama. Nüüd on meil Puhtu talgud igal aastal.

Üldiselt kipub olema nii, et ei jõua olla igas pulmas pillimees ega igal niidul niitja. Igaühel võiks olla oma niit, kas või hektari-paari suurune, mille eest ta jõudumööda hoolt kannab.

Taimede kaitsmine tundub ikkagi olevat kuidagi lihtsam kui loomade kaitsmine. Kas Kumari laiul ei juhtunud selline lugu, et sinna viidi sisse kõre, konnad võtsid jalad alla ja siis jalutas talvel üle jää saarele kährik, kes pistis kevadel populatsiooni nahka? Taimega peaks olema nii, et viskad aga seemne maha ja edasi kasvavad ise.

Päris külvates pole minu teada taimi loodusesse taastatud, pigem püütakse soodustada olemasoleva populatsiooni säilimist – kui elupaik hakkab kinni kasvama, tuleb põõsad maha võtta; kui liik tahab soostunud pinnast, peaks kraavi kinni ajama. Aga jah, taimede kaitse on suhteliselt lihtsam, pigem esineb siin mõningaid keskkonnaametist tulenevaid takistusi, kus aetakse näpuga järge kaitsekorralduskavades – et mis tegevused kus on ette nähtud.

„Sellele territooriumile me vikatiga ei sisene!“

Noh umbes nii, jah.

Taimede kaitse on aga lihtsam küll. Kui elupaik on säilinud ja me suudame hoida selle taset, kasvab taim seal edasi. Üldiselt ei seisne taimekaitse putukatõrjes ja väetamises, looduslik taim saab enamasti looduses hakkama – kui vaid leidub sobivaid kasvukohti.

Ühesõnaga: ärme muuda keskkonnatingimusi ja hein jääb ise ellu.

Jah, ärme kuivenda. Niitu võiks korra aastas niita ning hein tuleks siis ka kokku panna ja minema viia. Kui see maha jääb, eriti kui seda heina on palju, võib tekkida tihe kiht, millest ei pruugi taimed järgmisel aastal enam läbi kasvada. Seda on luhtadel juhtunud. Heinamaal tuleks kindlasti hein ära viia.

Sa mainisid pilliroo pealetungi. Kolleeg Nils Niitra kirjutas hiljuti Õhtulehte pika loo, kuidas Peipsi rannad kaovad pilliroo alla ja mis kõik sellega kaasneb.

See on täiesti õige, et Peipsi rannad kasvavad kinni. Me räägime palju roostuvatest rannikuniitudest – kuidas Lääne-Eestis ei näe enam vett, pilliroosein on ees –, aga kokkuvõttes on Peipsi seis isegi hullem. Mererannikul on õnnestunud palju niite ka taastada: loomad peale, niitmine – see kõik takistab pilliroo kasvu. Peipsi ääres pole aga minu meelest tõesti midagi tehtud. Väikesed paaditeed on sisse niidetud, aga enamik Peipsi rannast, kus pilliroog saab levida, on kõik täis kasvanud.

Väga hea, et Nils sellest kirjutas.

Oskad sa ennustada, mida sa 30 aasta pärast Eestis metsa minnes tõenäoliselt näed?

Ma arvan, et üldpilt on ikka sama. Kaitsealadel võib leida üsna vana põlismetsa ja majandusmetsas näeb kõike – on värskelt raiutud kohti ja on vanemat metsa, aga jah, pigem kipub meil metsasus vähenema. Mitte ametliku metsamaa pindala – see on mõiste, mille alusel maid arvele võetakse –, vaid mets, mida me oleme harjunud metsaks pidama. Harjumuspärast seenemetsa jääb ikka vähemaks.

Samas ma loodan, et mitmekesisuse kadu väga ei ole, kuigi võib karta, et 30 aasta pärast on meie metsad kokkuvõttes vaesemad – taimi-loomi-seeni-samblaid-samblikke on vähem.

Seda ohtu ei ole, et tuleb sisse mingi eriti verejanuline karuputk või mõõkhambuline kask, kes konkureerib mõnelt alalt kas või korraks kõik teised liigid välja?

Selliseid asju võib ikka juhtuda, meil on neid invasiivseid liike küll, aga õnneks pole nad väga tugevasti kanda kinnitanud. Verev lemmmalts on kohati levinud hektarite kaupa ka metsas – suure punase õiega väga dekoratiivne taim iseenesest. Õnneks on ta üheaastane taim, keda on suhteliselt lihtne tõrjuda, kuigi kitkumine on üsna töömahukas.

Tõmbad välja ja enam ta ei levi?

Üldiselt jah. Tema seemned ka väga kaua mullas ei püsi ja ta nii tohutult suurt ohtu endast ei kujuta, aga praegu on ta kohati levinud ikka täiesti muljetavaldavalt. Kui mets on hektarite kaupa täis suure punase õiega taime, mõjub see pilt igatahes mitte-eestimaiselt.

Minu meelest on oluline püüda säilitada Eestile omane taimekooslus, sissetoodud taimi võiks olla võimalikult vähe ja needki soovitatavalt vaid aedades. Looduslik taimestik võiks olla ikkagi vööndile omane, Eestile omane – et me ei kaotaks oma nägu. Ühelt poolt võib küll tunduda, et kui me toome sisse uusi taimi, läheb kenamaks ja kirjumaks, kõikjal õitseb rohkem, aga kokkuvõttes vähendab see elustiku mitmekesisust. Me muutume üha sarnasemaks teiste maadega, kus pärismaist loodust on järele jäänud vähe. See on oht, mida me peaks rohkem silmas pidama.

Lühidalt: metsa ja niidu koha pealt võõramaine erinevus ei rikasta?

Jah. Ei ole vaja tuua mujalt taimi sisse.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte tasuta
Oled juba lugeja?