Mets kasvab ühiskonna nägu

Vahur Sepp, loodusemees, 17. detsember 2021

Mäletan ehmatust, kui üheksakümnendate algul esmakordselt Soome sattudes tunnistasin auto aknast hiiglaslikke lageraiete järgseid lanke. Hinge puges kahtlus: kas see ongi paljukiidetud Soome? Maarjamaa metsadele sellist saatust küll ei sooviks. Jaanalinnu kombel pead liiva alla peites proovisin endale sisendada, et tegemist on suurtormi järgsete kahjustuste likvideerimisega. Võimalik, et nii see oligi.

Tänaseks oleme laiutavate kännustikega harjunud ja tundub, nagu peakski nii olema.

Eesti metsadele on omane ainulaadne liigirikkus. Eesti Vabariigi pindalast oli metsaga kaetud kolmandik, praegu üle poole. Veel nõukogude ajal olid üheks maastikuelemendiks looduslikud metsaheinamaad. Suvel käsitsi kuhja pandud hein veeti regedega mööda taliteid koju või kolhoosi lautade-tallide juurde. Võimalusel lohistati terveid kuhjasid linttraktoritega. Heinavajadus oli suur ja seda oli alati vähe. Kraavide kallastelt niideti käsivikatitega. Tänapäeval järjest haruldasemaks jäävad kullerkupud, pääsusilmad, nurmenukud, erinevad liblikõielised ja paljud teised taimed olid tavalised ja rohkearvulised. Õitsvate niitude kohal sumisesid kimalased ja teised looduslikud tolmeldajad.

Seni läheb meie metsal pigem hästi

Kuna traktoreid oli vähe, tehti palju töid hobustega. Hobused aga tahtsid süüa – suvel rohtu, talvel heina ja vahelduseks kaera. Tehnika võidukäik saatis hobuse ajaloohämarustesse, üksikud neist on tõusnud lemmiklooma staatusesse. Vajadus heina järele kahanes ja kadusid ka vähese tootlikkusega looduslikud rohumaad. Nende arvelt tuli metsa juurde, aga vähenes maastiku mosaiiksus. Paljud liigid tõmbusid koomale, muutusid haruldaseks või kadusid hoopis. Liigirikkus alustas vähikäiku.

Samas pole meil muu maailmaga võrreldes veel häda midagi, varieeruvad ökosüsteemid loovad võimalusi paljudele eluvormidele. Peipsi rannikumetsad erinevad suuresti mereäärsetest. Selle põhjuseks on temperatuuride vahe, valitsevate tuulte suund ja tugevus ning mullastik. Saartele jõudes muutub olukord veelgi. Seal võib sattuda kokku mõne tegelasega, keda mujal maailmas ei leidugi (näiteks Saaremaa robirohi). Metsakuivendusele vaatamata on meil säilinud arvestatav hulk soid ja rabasid. Nende väärtus ajas aina kasvab – need on parimad süsiniku sidujad ja magevee varude kogujad. Samas – siin-seal on asutud märgalade taastamisele, teisal jälle rekonstrueeritakse vanu kuivendussüsteeme või rajatakse hoopis uusi. Tihti ei tea parem käsi, mida teeb vasak. Kui loodusele anda aega, saaks ta inimese tekitatud haavade parandamisega suurepäraselt ise hakkama.

Kui metssigade arvukus (ka inimese kaasabil) liiga suureks tõusis, võttis loodus seda katku näol ise reguleerida.

(Erik Mmandre/Shutterstock)

Eesti majandusmetsad on kaetud suurepärase teedevõrgustikuga ja neid rajatakse aina juurde. Poisikesepõlvest mäletan mööda künkaid ja seljandikke kulgevaid aegade jooksul välja kujunenud pinnakatteteid. Sügiseti olid selliste vankriteede servad seenerikkad, paiguti vohas lilledest kirev liigirikas taimestik. Sellistel veidi müstilistel teedel võis kohata nii siili kui rästikut. Tõsi on, et kõik need teed ei olnud aasta ringi läbitavad. Selliseid nostalgitsemiseks sobilikke teid ja radu võib tänapäeval kohata vaid suurematel looduskaitsealadel.

Loodus lahendab oma probleemid ise

Meie metsade linnustik on liigirikas. Tundub, et metsalindudel läheb paremini kui põllu omadel, kuigi nendegi esinemissagedus väheneb. Kunagi tavaline siniraag on maastikupildist kadunud. Lapsepõlve kevadhommikute kaugusest kostuv tedre mulin oli justkui taustamüra värvuliste rõkkavale segakoorile. Tuulevaiksetel külmadel talvepäevadel ehtisid mitmekümnepealised tedreparved heinamaa kaskede võrasid. Praegu trehvab varemalt üliarvukat laanepüüdki harva.

Miks on metsakanalistel sedavõrd kehvasti läinud, ei oskagi täpselt arvata. Raieringi lühenemise ja intensiivse metsamajandamise tulemusel kipub suluspesitsejatel nappima pesakohti. Õõnsaid puid lihtsalt pole ja rähnide raiutud kortereid ei jagu kõigile. Paljud metsaomanikud, koolilapsed ja teised loodusest hoolijad on siin-seal metsadesse paigaldanud pesakaste. Kasu on vastastikune – sulelised aitavad hoolitseda metsa tervise eest. Parim, mida saame praegu lindude heaks teha, on kevadsuvisest linnurahust kinnipidamine. Raietest loobumine lindude pesitsusajal võiks kuuluda Eesti metsa omapärade hulka.

(Joosep Raide)

Edukad on meie metsades elutsenud imetajad. Hirvlastele on raiesmike ja noore metsa näol kaetud rikkalik toidulaud. Varasematel aegadel hoidusid metskitsed kultuurmaastike lähedusse, praegu toimetavad aga isegi Alutaguse laantes. Jõudsalt kasvav punahirvede arvukus võib lähiajal hakata konkurentsi pakkuma meie põlisasukale põdrale. Seadusest tulenev nõue, et jahimehed peavad põtrade tekitatud metsakahjustused kinni maksma, on nende arvukuse niigi langusele suunanud. Vahepeal võimutsema asunud metssigadega, kes kippusid muutma nii floorat kui ka faunat, tuli loodus ise kenasti toime. Piirkondades, kus jahimehed on hakanud kärssninadesse säästlikult suhtuma, võib aga taas lõkkele puhkeda seakatk. Kadunud pole see meie aladelt veel kuhugi.

Läbi aegade oleme koos elanud kolme suurkiskjaga: hunt, ilves ja karu. Kunagi pole neid olnud nii palju kui tänapäeval. Tänu hästi organiseeritud ja teadusest lähtuvale jahipidamisele on nad ohjatud ning teavad oma kohta. Ükski neist kolmest ei ohusta inimelu. Mesipuid lõhkuvad karud või koduloomi murdvad hundid kütitakse eelisjärjekorras. Nende tekitatud kahju kompenseerib omanikule riik. Ei meenu ühtki teist maad, kus põhjamaiste suurkiskjate arvukus oleks sama kõrge.

Viimaste talvede lumenappus piirab valgejänese, nirgi ja kärbi võimalusi. Seni hästi toiminud valge maskeerimisvärvus on praeguseks muutunud lausa reeturlikuks. Jätkuv kliima soojenemine seab nende edasise eksistentsi kahtluse alla.

Ei meenu ühtki teist maad, kus põhjamaiste suurkiskjate arvukus oleks sama kõrge.Vahur Sepp

Metsa immuunsüsteemi nõrgestavad raied

Mitmed puuliigid ei suuda kiirete muudatustega kohaneda. Üks õnnetutest on harilik kuusk. Teda ründavad nii üraskid kui seenhaigused. Möödunud suve põud rikkus rikkaliku käbisaagi. Ilmselt kuiva pärast ei jätkunud kuuskedel energiat seemet kasvatada. Latvades rippuvad käbid on tühjad või rikutud käbimähkuri, -leediku ja jumal teab veel kelle poolt. Paremini läheb männil. Tundub, et tema tuleb muutuvate oludega paremini toime. Samas ei või iial teada, millal jõuab lõuna poolt kohale mõni männile sobiv pahalane (sülita üle vasaku õla!).

Pindalalt suured lageraied on metsamassiivi killustanud, selle üldine immuunsüsteem aina nõrgeneb. Väide, et pole oluline, kui palju raiume, vaid on tähtis, palju istutame, ei ole jätkusuutlik. Kohalike puude seemnest kasvama läinud mets on istutatust vastupidavam. Mida vanem puu, seda rohkem vastavale paigale kohandatud geneetilist informatsiooni seeme sisaldab. Raietega ei tohi edasi minna enne, kui naabruses kasvav mets on oma külvid teinud. Alahinnata ei või seemnepuid. Säilikpuu ja seemnepuu võivad kattuda, kuid mitte alati.

Eesti mets koos päratu liigirikkusega on eelkõige elukeskkond. Seda tuleb hoida. Sae, aga tea piiri!

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte tasuta
Oled juba lugeja?