Ajalugu | Milline oleks kõige sobivam viis viljatute nõmmede ja teiste kõnnumaade harimiseks

Heldur Sander, 17. detsember 2021

Ettekanne Eestimaa Metsaseltsi seitsmendal koosolekul 6. septembril 1882.a. – Baltische Wochenschrift, 1882, N 51 (Beilage), S. 5–8).

Wilhelm Kühnert, Tallinna linna esimene metsaülem

Tõlkis Laine Kilk, trükki kohandas Heldur Sander, toimetas Kristiina Viiron.

Pärast seda, kui seltsi VI koosolekul üsnagi ammendavalt käsitleti tuiskliivade metsastamist [1], puistute rajamine aga kuulub metsanduse kõige tähtsamate ja huvitavamate tööde hulka, siis jätkates teatavas mõttes eelnenut, laiendaksin seda teemat järgnevalt: milline oleks kõige sobivam viis viljatute nõmmede ja teiste kõnnumaade harimiseks?

Põllunduse intensiivistamisega on laiendatud ka põllupinda ja siin areneb igakülgne vilgas tegevus. Metsamajanduses võib sellest ainult mõnel erandjuhul rääkida, kuigi nõuded metsa suhtes aasta-aastalt suurenevad. Ohtralt kasutatakse võimalust tulusaks puidumüügiks, omaenese vajadused metsasaadustele on suurenenud, samuti vajadus metsakarjamaade järele, samal ajal kui metsast mitte just väikesi tükke asundustalude jaoks eraldatakse või aleks põletatakse. Kui me aga juba nüüd paljudes kohtades tunneme ebameeldivalt metsavalduste ebapiisavust, siis praegu võimaldavad meile pärandatud metsavarud ikkagi veel rahuldada meie puiduvajadusi ehituse, kütte ja tööstuse tarbeks. Kuid heade peremeestena, hoolikate pereisadena, kellele tema perekonna edasine heaolu on südame- ja süümeasjaks ning peabki olema, ei tohi me jätta metsade küsimust oma mugavuse tõttu juhuse vastata.

Meile allesjäänud metsa parema hooldamise ja kasutamise kõrval peame suunama oma pilgu eriti neile maadele, mille vaatlusel peame endale ütlema, et need oma praeguses seisundis sama hästi kui mitte mingit tulu ei too, metsakülvide all aga annavad mitte ainult lootust otsesele abile tungivate vajaduste rahuldamisel, vaid veel enam, nad kaotavad oma steriilse seisundi ja ajapikku sobivad võib-olla ka mõnele kõrgemale kultuurile. Neid maid, mida revisjoni kirjeldustes on pandud rubriikidesse soo, jäätmaa, äravooluta liigniisked alad jne, võib meie käsitluses jagada järgmistesse gruppidesse:

1. tuiskliiv,

2. (harimata) viljatu nõmm,

3. sood ja rabad,

4. madalad savimaad,

5. viljatud paepealsed,

6. kõnnumaad.

Peamne kultuur, millega Kühnert katsetas, oli harilik mänd.

(Heon Nouwens/Shutterstock)

Vaatleme nõmmesid: aitab peenardeks kündmine

Kuna tuiskliivade metsastamist käsitleti üsnagi põhjalikult viimasel seltsi koosolekul, võtaksime järgnevalt vaatluse alla 2. grupi: nõmmed. Need maad pärinevad harvade eranditega looduslikult seotud ja kinnistunud tuiskliivadest või tule läbi hävinud liivase pinnasega metsadest. Ainult siis, kui lähedases metsaservas või metsapõlengust järele jäänud üksikud seemneid kandvad männid või nende grupid võimaldavad loodusliku külvi tekkimist, kasvab siin lähemas tulevikus noor mets – harilikult männid, millele uutes nõgudes lisandub enamasti kaski. Kui pinnas on muutunud pikaajalisest paljana seismisest kõvaks ja vilttihedalt läbi kasvanud leesika ja kanarbiku juurtest, õnnestub looduslikult kohale lennanud seemnel ainult harva idanemisaset leida, tekkinud taimekesed aga hukkuvad võitluses juurtele ruumi leidmiseks või kuivuse tõttu. Ainult üksikutel mändidel õnnestub siin oma juurtega nõmme juurtevildist läbi tungida ja tugevama arenguni jõuda. Faktid selle kohta on meil looduses tutvumiseks olemas suurte lagedate nõmmedena metsapõlengust aastatel 1817 ja 1868.

Seega jätab loodus meid siin hätta ja me peame ise külvama hakkama, et saavutada tühjal nõmmel puidutootmist ning külvama nimelt mändi, mis tänu oma vähenõudlikkusele annab lootust tulu saada. Peamiseks takistuseks puutaimede tärkamisele on eespool nimetatud kõva, päikesest põletatud maapind, kanarbiku vilttihe juurestik ja kuivus.

Pärast mõningaid katsetusi olen ma soodsaid tulemusi saavutanud järgmisel teel: tihedalt kanarbiku ja leesikaga kaetud pinnas künti hilissügisel ribade kaupa sügavalt läbi ja nimelt nii, et neli vagu moodustasid ühe peenra. Nende peenarde vahele jätsin 8–9 jala laiuse kündmata riba. Peenrad äestati raudäketega mitu korda üle, mis rebis katki mättad ja tasandas mõnevõrra pealispinda. Äestamisele järgnes külv. Külvati kogu peenra laiuselt 4–5 naela männiseemet tessatinile (umbes 1,09 ha – toim).

Tänapäeval istutab masin, saavutades männi puhul jõudluse peaaegu hektar päevas.

(Aivar Kullamaa)

Kui külv toimus vahetult pärast äestamist, ei äestatud enam uuesti üle, et seemneid mullaga katta. Tuul ja vihm aitasid selleks kaasa ning hilissügisese külvi tõttu polnud karta, et linnud oleksid seemned ära söönud. Taimekesed ilmusid varakevadel ja tungisid juurtega nii sügavale mulda, et panid enamasti hästi vastu järgnevale kuivusele.

Üks suurem selletaoline rajatis loodi aastatel 1875, 1876 ja 1877 Kolga maadel Anija-Kiiu tee ääres ning täiesti rahuldavate tulemustega; tahaksin siiski soovitada künnitööd läbi viia üks aasta enne külvi ja peenarde vahel jätta ainult 4 jala laiused ribad kündmata. Selle külviga piirneval 5 tessatini suurusel alal põles 1877. aasta suvel kanarbik. Pinnase töötlemine toimus sama aasta hilissügisel ülalkirjeldatud viisil ja kohe selle lõppedes ka külvati. Taimed tärkasid sellel külvipinnal veidi hõredamalt, kuid arenesid tugevaks ning sellise soodsa ilmingu kirjutan ma selle arvele, et oli kõrvaldatud segav kanarbik, mis sageli pinnast liialt tõstab, tema tuhk aga oli mulda väetanud. Seepärast soovitaksin hilissügisel enne pinnase töötlemist kanarbik ära põletada, kui see võib toimuda ümbrusele ohutult.

Kõva pind ja vähe huumust on raske kombinatsioon

Aprillis 1874 külvasin ma Kolgal mände uuele, veel vähe kanarbikuga kattunud, 1868. aastal põlenud maale samas koguses seemnetega, nagu eespool näidatud. Maapinda hariti väga tugeva, spetsiaalselt selleks otstarbeks valmistatud raudse rehaga ribade kaupa, kuid taimed seisavad tunduvalt hõredamalt ja on palju nõrgemad kui need, mis kasvavad sügavalt läbi küntud peenardel. Ebaedu põhjust võib otsida siin kõvas pinnases, mis oli ainult veidi pealt huumusega kaetud. Suur osa külvatud taimedest kuivas juba esimesel suvel ja enamasti horisontaalselt asetuvate juurte tõttu võis leida ka järgmistel aastatel ikka jälle kuivanud taimi.

Tallinn 19. sajandi lõpul, mil Kühnert töötas siin metsaülemana.

(USA Kongressi raamatukogu)

Samasugusel põlenud pinnasel tegin ma 1875. aasta varakevadel mändide vakkukülvi. Üksikud vaod olid üksteisest 7 jala kaugusel ja külvati nii vao põhja kui ka vao harjale. Varasuvi oli kuiv, seemnete idanemine sageli katkes. Noored taimed ilmusid ainult vaopõhja steriilses liivas ja mattusid korduvalt vao külgedelt variseva liiva alla. Selle kultuuri resultaat oli veel väiksem kui rehaga haritud kultuuril. Selles võivad süüdi olla vaopõhja pinnase kõvadus ja kehvus.

Järgneval aastal külvasin tihedalt vana kanarbikuga ülekasvanud platsidele ja kinnistunud tuiskliivale. 3–4 ruutjala suuruse platsi ettevalmistamisel eemaldati kanarbik ja kobestati alles jäänud õhuke huumusekiht selle all leiduva peene liivaga. Külv arenes hästi ja taimekesed jäid kogu suve jooksul ellu, talvitusid hästi. Talve keskel – pinnas oli sügavalt külmunud – hakkas sadama lumelobjakat ja vihma. Platsid täitusid veega, ja kui seejärel jälle saabus kestev kõva külm, seisid taimekesed selges jääs ja surid selle sulamisel. Ainult üksikud taimed jäid alles ja kasvasid rahuldavalt. Sellest katsest saadud õpetus: külviplatside ettevalmistamisel tuleb hoiduda suletud nõgude moodustamisest. 1- ja 2-aastaseid ilma mullapallita männitaimi pole ma istutanud, nagu seda praegu nõmmede kultiveerimisel teha eelistatakse. Ma soovitaksin aga aasta enne istutamist pinnast ette valmistada samal viisil nagu külvi puhulgi.

Mida kuivem on jäätmaa, seda sügavamalt tuleb seda kobestada. Peamine nõue selliste istanduste eduks on see, et kasutatavad männitaimed poleks vanemad kui kaks aastat, oleksid tugeva kasvuga ja vähemalt 6 tolli pikkuste juurtega. Pikad juured annavad hästi maasse viiduna taimele kõige kindlamat kaitset kuivuse vastu, kobestatud pinnas soodustab juurdumist ja üldse noorte taimede kasvu. Istutamiseks on soovitatav kasutada Buttlari või ka siin enam tuntud Dondorffi rauda.

Vaatleme soid ja rabasid

See liik võtab enda alla kõige suurema osa meie jäätmaadest. Kõige olulisemat nende kasutuskõlblikuks muutmisel – kuivendamist – käsitleti seltsi V kokkutulekul [2]. Selle grupi metsastamise kõige otsustavamaks momendiks kuivendamise kõrval on pinnase ettevalmistus. Tähtsaim puuliik selle jaoks on mänd, mille kõrval võiks kord suurema, kord väiksema eduga kasvatada kõiki siinseid puuliike, arvestades soo omadusi ja pinnase ettevalmistust. Külvile tuleb kõikjal eelistada 1- ja 2-aastaste pikajuureliste jõuliste mändide istutamist, kuna külm hävitab siin kergesti kogu noore külvi maapinna kergitamisega tervenisti.

Mis ühel hästi ettevalmistatud soopinnal võib kasvada, seda näitavad meile kraavide mullavallid, mis sageli on kaetud haruldaselt lopsaka kasvuga mändide, kaskede ja kuuskedega, millest ilusamaid me ei kohta oma parimates metsades. Et suurematel pindadel selliseid resultaate saavutada, tuleb küllaldase kuivenduse kõrval hävitada see, mis on soo tekitanud, nimelt ära põletada sammal ja kanarbik. Kuivendamist ja põletamist tuleb jätkata seni, kuni mulla neutraliseerimise tõttu tekib pealispinnale niinimetatud viljakandev muld, milleks turbatuhk oluliselt kaasa aitab. Loode-Saksamaal on see olukord saavutatud kuivendamise, põletamise ja 4–6 aastase tatra viljelemisega, kuhu vahele küll on tehtud kord ka rukkikülv. Põletamine võib toimuda ainult õhukestes kihtides. Kord kasvama hakanud, jätkavad puud küllaldase kuivenduse püsimisel mulla neutraliseerimist ja kõdunemist.

Madalal savimaal edeneb metsastamine raskelt

Selle grupi peamine puudus on vähene mullakiht lubjakivialuspõhjal ja seetõttu ekstreemselt mõjuv kuivus ja niiskus. Pärast vihma, eriti aga kevadel pärast lume minekut liguneb enamasti savine pinnas pudrutaoliseks. Kuumade päikesepaisteliste ilmade saabudes aurub niiskus väga kiiresti, pinnas kuivab ära ja lõheneb, mistõttu noorte puutaimede juured rebenevad ja taimeelu hävib.

Niisugust pinnast metsastada on väga raske ja see võib õnnestuda ainult istutades puid rühmiti kõrgematele kohtadele, kuhu sademete vesi seisma ei jää. Istutamiseks on sobivad mänd ja kuusk. Kuusk oma pikkade okstega väljendab püüdu katta oma juuri ja säilitada vajalik maapinna niiskus. Sellises kohas kasvades on talle iseloomulik, et juurduvad alumised, maa peal lamavad pikad oksad, kattunud sambla ja mahalangenud okastega. Nii tekib vana tüve ümber noorem generatsioon iseseisvaid taimi, kes on täiesti normaalse tüveehitusega. Kuusel on seejuures veel suurel määral omadus mulda parandada, mistõttu võib teda sellise pinna puhul eriti soovitada. Külvamisel peab hoolega hoiduma aluspinna paljastamisest, sest see võib kergesti „külmetuda“. Kehva rohukasvu ja vaevaliselt vegeteerivate väikeste rohttaimede kõrval katab suuri alasid sageli nõmmliivatee. Tihti piisab tollilaiusest lõhest nende taimede vahel, et sinna mõned seemneterad paigutada.

Kui maapind on tasane ega kardeta seemnete raiskamist, võib mõningase eduga kasutada ka täiskülvi, ilma pinnase eelneva ettevalmistamiseta. Pärast külvi äestatakse maa raudse äkkega ristamisi üle. Kui maapind on enne lagedaks tehtud, tuleks mullakihti kohati veidi kobestada, siis külvata ja pärast taimekeste ilmumist ümbritseda need kividega, millest siin puudust pole.

Looduslikust isekülvist jäävad siin püsima harilikult ainult kadakate varjus seisvad taimekesed. Nii on kadakas siin ära teeninud, et ta võetakse erilise kaitse alla, kuna ta on siin sageli ammeks.

Ükski pinnase liik ei vaja kohati niivõrd erilist tähelepanu ja kultuuride valikut kui paepealsed alad. Lõhed aluspinnas mõjuvad soodsalt puude kasvule, sest siin säilib veel mulla niiskus ning kui juured on tunginud kivimite lõhedesse, annavad need puudele rohkem tuge ja toitu. Kus muld on juba 4–6 tolli sügav, saab sinna edukalt istutada sõrmepikkusi õõnespuuriga üles võetud kuuski ja mände. Kui mulla sügavus on 8–10 tolli, siis pikajuurelisi tugevaid aastavanuseid mände ja kaheaastaseid kuuski saab istutada ilma mullapallita.

Õõnespuuriga taimi üles võtta ja istutamisauku teha näib olevat väga hea ja praktiline, kusjuures peab siiski soovitama suurimat ettevaatlikkust. Kord on mullapalli põhi ja istutamisauk väga erinevad, kord ei sobi mullapall täpselt augu seinaga ja nende vahele jääb tühi ruum, millest tuleb istutamisel hoolega hoiduda. Nii istutatud taimedel olen ma pea alati leidnud augu seinal hallitust kui see, olles liiga lahtiselt auku pandud, ei liitunud kõikjal küllaldaselt augu seinaga. Seepärast on soovitatav teha istutusaugud kõplaga, peenestades mulda, et mullapalli saaks hästi auku panna ja muld ligi suruda. Kerge kobeda mulla puhul saab augu seinad kindlalt mullapalliga ühte suruda.

Viljatud paepealsed kõlbavad vaid istutamiseks

Siia gruppi kuuluvad maad kannatavad mullakihi vaesuse ja kuivuse tõttu ning tekitavad seeläbi istutamisele ja kasvamisele raskesti ületatavaid takistusi. Kultiveerimiseks soovitatakse ka siin läbisegi mände ja kuuski. Nende puuliikide istutamine, kasutades ühe- ja kaheaastaseid pikajuurelisi taimi ning istutamismulda, võiks tuua kindlamat edu. Külvamisest tuleks loobuda sellele pinnale omase kuivuse tõttu.

Jäätmaad sobivad mulla poolest hästi

Metsa rajamiseks on jäätmaade muld enamasti hea. Põlengute, ilma väetamata viljakasvatuse, pikaajalise kasutamata seismise või karjatamise tõttu on need maad oma ülemises kihis siiski vaesed ja kõvaks muutunud. Isegi kui need olid varem vanade puistutega kaetud, ei suuda need end uuesti metsastada. Loodus taastab siin erakordselt aeglaselt selle, mida inimene on lühikese ajaga hävitanud – puistud ja pinnase jõu.

30 aasta eest teostasin ma Jäneda mõisas metsakorralduse. Üks kvartali liin lõikas läbi 25–50-aastaste mändide ja kuuskedega metsa keskele jäänud söödi – „Magaski jäätmaa“. Sellest töötasin 25 aasta eest üles vasakul pool liini asuva osa. Sügavalt adraga peenraviisi küntud maale külvasin mände, väiksele osale istutasin hiljem siin kasvatatud nelja-aastaseid mullapalliga taimi. Külvatud ja istutatud mets ei näita erinevusi. Männid on praegu 25–35 jalga kõrged ja tugevamate läbimõõt rinna kõrguselt on 6 tolli. Teine, tühjaksjäänud jäätmaa osa ei ole muutunud, on kaetud viletsa rohu ja mõne kadakapõõsaga ning kui tahame ka siin metsa kasvatada, tuleb seda samuti teha külvi või istutamisega. Teistel samasugustel maadel olen nii peenardele külvi kui ka mullapalliga istutamisel saanud võrdselt rahuldavaid tulemusi. Üheaastaste mändide või kaheaastaste kuuskede istutamist küntud ribadele või peenardele pole ma siin veel katsetanud, usun aga, et ka see viib kindlalt ja odavalt sihile.

Olgu märgitud, et mul on metsastamisel olnud ka ebaedu, nimelt tegid mulle tuntavat kahju maipõrnika tõugud. Nendega võitlemiseks ei jäänud mul üle muud kui lubada kultuuride pinnal sigu karjatada. Hiljem paranduste tegemiseks istutasin mullapalliga taimi ja mõningal juhul tuli parandusi korratagi.

Jäätmaal võib ära künda ka kogu pinna, külvata mitte väga tihedalt kaera ja pärast äestamist kuuski. Valgustvajavaid mände on parem külvata kõrrepõllule ja seejärel maa läbi äestada. Neil härrastel, kes on istutanud või külvanud metsa jäätmaadele, palun teatada oma kogemustest, selgitamaks kõige sobivamat viljelusviisi. Need arutlused võiksid põhjustada edasisi viljelemis- ja metsastamiskatseid. Mu härrad! Kes metsastab jäätmaad, loob endale monumendi ja pälvib inimkonna õnnistuse, mis kestab põlvest põlve.

[1] Eesti Metsaseltsi VI koosolekul 6. septembril 1881. aastal oli kandvaks teemaks liivikute metsastamine, kus põhiettekandjatena esinesid A. von zur Mühlen ja W. Kühnert. Tegu oli aktuaalse küsimusega, kuna päevakorral oli Ülemiste järve äärsete alade metsastamine – Baltische Wochenschrift, 1881, N 51 (Beilage).

[2] Metsakuivenduse mõjust rääkis W. Kühnert Eesti Metsaseltsi V koosolekul 8. septembril 1880.aastal – Baltische Wochenschrift, 1880, N 42 (Beilage, S. 1–4).

Loe lisaks

Meenutades Tallinna linna esimest metsaülemat Wilhelm Kühnertit (1819–1991)

Heldur Sander, loodusgeograaf

19. sajandil tulid Eesti- ja Liivimaa kubermangudesse teenistust otsima metsandusliku haridusega mehed, kes siin ka rakendust leidsid, pere rajasid ja oma töödega tuntuks said.

Üheks neist oli Christoph Wilhelm Günther Kühnert, kelle suguvõsa oli isa ja vanaisa kaudu metsandusega seotud kaua aega.

W. Kühnerti Eestisse saabumine on seotud Paasvere (Pasfer) mõisa omaniku vahetusega. 1834. aasta 3. jaanuaril pantis senine omanik Magnus von Steinheil oma Paasvere mõisa 30 690 assignaat- ehk hõberubla (73 000 banko- ehk paberrubla) eest Otto Eduard Ernst von Maydellile (1790–1862), kes hiljem saigi mõisaomanikuks. Maydell oli hariduse saanud Moskva, Heidelbergi ja Tartu ülikoolis ning igati tegus oma Paasvere mõisa majandamisel [2, 3, 4]. Ta laskis varsti pärast mõisa omandamist teostada metsaametnikul ja maamõõtjal Ferdinand Wilhelm Geissleril ajakohase metsakorralduse ning vajas edaspidi tööle üht teadmistega tegusat metsaülemat. Selleks osutuski Wilhelm Kühnert, kelle kutsuja isik pole päris selge. Selleks on küll peetud Paasvere mõisaomaniku poega Otto Friedrich Georg von Maydelli (1825–1862), kelle varased õpingud Saksamaal pole teada, kuid metsandust õppis ta alles Tharandi Metsaakadeemias lihavõtetest 1847 kuni lihavõteteni 1848, seega pärast W. Kühnerti Paasveresse saabumist.

Wilhelm Kühnertist kujunes aga üks silmapaistvamaid metsaametnikke Eestis. Pärast Paasveret töötas ta mitmetes mõisates ja ligi 20 aastat (1864–1883) ka Tallinna linna metsaülemana. Kühnert oli aktiivne ametialases metsanduslikus tegevuses, teadustööde avaldamises ja ühiskondlikes ametites mitme seltsi töös. Lisaks tegeles ta palju oma aiaga, mis kujutas omanäolist botaanikaaeda [4]. Tema tegevuse haaret näitab seegi, et ta oli 1866. aastal loodud Tallinna Alevite Vastastikuse Tulekindlustuse Seltsi asutajaliige ja 1879–1888 seltsi president [1]. Eelpool avaldamegi siis W. Kühnerti ühe olulise teadustöö, mis on nii mõneski mõttes ajatu.

Kirjandus

[1] Esimene Eesti Kinnituse Selts. EEKS 1866–1926. 1927. Tallinn, Tallinna Eesti Kirjastus-Ühistuse Trükikoda.

[2] Hasselblatt, Arnold Christian Theodor & Otto, Gustav Adolf Friedrich 1889. Album Academicum der Kaiserlichen Universität Dorpat, Dorpat: C. Mattiesen.

[3] Maydell, Karl Gustav von 1868. Das freiherrliche Geschleht von Maydell. Helsingfors.

[4] Sander, Heldur & Meikar Toivo 1995. Wilhelm ja Heinrich Kühnert. Elu ja tegevuse lühike ülevaade. Tallinna Botaanikaaed, Eesti Metsainstituut.

[5] Schuster, Erhard; Meikar, Toivo & Sander, Heldur 1998. Die Forstakademie Tharandt und die Baltischen Gouvernements (bis zum Jahre 1890). – In: Balthasar Frhr. von Campenhausen (1745–1800), seine Zeit und Gegenwart. Tartu, S. 83–91.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte tasuta
Oled juba lugeja?