LOODUSE LUGU | Kuidas tammed kuusikusse saavad?

Karl Adami, loodusfotograaf, 17. september 2021

Ma ei ütle, et eelistan üht lindu teisele, kuid pasknäär mulle sümpatiseerib. Ta oli ka üks esimesi sulelisi, kes sütitas minus huvi metsalindude vastu.

Sahvri täitmise ajal unustab pasknäär inimpelglikkuse ja tegeleb eelkõige ellujäämisega.

Väisasin hiljuti ekskursiooni, mis viis metsahuvilised möödunud aasta parima metsamajandaja Mihkel Jürissoni puistutesse. Valdavalt nägime eri vanuses kuusikuid ja männikuid ning oma koht oli ka noorendikel. Retkelistele jäi silma, et noorendikes sirgunud okaspuudest olid põdrad ja metskitsed eemale hoidnud, sest kahjustusi silma ei torganud. Ühtlasi märkasime neis noorendikes ka tammesid.

Tammed tekivad justkui eikusagilt

Et ümbruses polnud pea ühtegi suurt ja laiutavat tõrukandjat näha, tekkis nii mõnelgi küsimus, kuidas on tammed noorendikesse saanud. Mõnigi metsas toimetaja arvas vastutavaks pasknääri. Kui närilised toimetavad tõrudega tammede läheduses, siis pasknäärid võivad tõrude peitmiseks ette võtta suisa mitmekilomeetrise õhuteekonna.

Kinnitust selles, et pasknäärid on kõvad tammekülvajad, olen saanud oma aiataguses kodumetsas, kus kõrguvad nii kuused kui ka 130-aastased paksukorbalised pedajad. Selles valguserikkas, valdavalt okaspuukeskkonnas näen igal käigul lisaks pisikestele sulelistele ka kümneid noori tammesid. Need väekad lehtpuud pole aga sellesse metsatukka sattunud minu hoole läbi. Õigupoolest pole sadade meetrite raadiuses mitte ühtegi tõrukandvat tamme, kes tõrudega hiirte või oravate ninaesist täidaks.

Metsast pea poole kilomeetri kaugusel, tammepuude all, võib igal hilissuvel ja sügisel kuulda pidevat tiivasahinat. Ikka tammepuu poole ja sellest eemaldumas. Vanaroosa sulestikuga pasknäärid nopivad sel ajal tõrusid otse puu otsast juba enne, kui need pruunika jume omandavad ja õrna tuule saatel maha varisevad. Sügise süvenedes vaatavad nad muidugi ka mahapotsatanud tõrud üle, eriti kui tegu pole rikkaliku tõruaastaga ja arvestades seda, et suuremaid tammikuid läheduses ei leidu.

Koduses kuusikus.

(Karl Adami)

 Veab tõrusid nagu transpordilennuk

Kuid ka rohust tõrusid korjates on pasknäärid väga valivad ja enne sobiva leidmist võivad noka vahele haarates üle kontrollida suisa mitukümmend tõru. Korduvalt olen leidnud end mõttelt, et ehk tegelevad nad kaalumisega, sest putukavastsete puretud tõrud on märksa kergemad ja nii võib õnnestuda ehk teri sõkaldest eraldada.

Ükshaaval veavad pasknäärid tõrusid pigem harva ja nõnda mahutavad nad oma venivasse söögitorusse kolm kuni üheksa tõru. See on eriti tervitatav omadus siis, kui kodupaik asub tammedest mitme kilomeetri kaugusel. Olen näinud, et enamasti paigutavad nad söögitorru kuni viis keskmise suurusega tõru. Kokku võib üks usin pasknäär koguda ja peita mitu tuhat tõru. Kui viimaseid leidub rikkalikult ning pasknäärid on varude täiendamisega graafikus, koorivad ja nokivad nad värskeid tõrusid ka kohapeal.

Kuna pasknäärid, viisakama nimega metsnäärid, jäävad meile paigale ja soojamaamõtteid ei mõlguta, on nende suurimaks sooviks enne talve tulekut täita oma sahvrid. Meie talved võivad olla küllaltki heitlikud ja seepärast aitab korralik varu toidunappuse vastu. Mahamaetud tõrud ei rikne kuigi kiiresti eeldusel, et neid pole keegi varem puu otsas või maapinnal nokkinud ning neis ei leidu putukavastseid. Väidetavalt söödavad pasknäärid talvest üle jäänud tõrusid mõnikord kevadistele poegadelegi.

Kirjeldatud on 70 pasknääri alamliiki, mida saab jagada kaheksasse rühma.

(Karl Adami)

Käib konkurents tõrude pärast

Läbi kevade ja osa suvestki elavad pasknäärid kuusikutes varjulist elu. Harva on kuulda nende kutsehääli ja inimestega pole neil kavatsustki kokku puutuda. Veel vähem tahavad nad meile enda pesakohta reeta. Sahvri täitmise ajal unustab pasknäär aga inimpelglikkuse ja tegeleb eelkõige ellujäämisega.

Tõruaastad on erinevad. Suuremates tammikutes ja parkides leidub igal aastal mingilgi määral tõrusid ning linnuliiklus võib kesta novembri keskpaigani välja. Koduküla üksikute suurte tammede juurde võivad pasknääride kaubalennud kesisel tõruaastal lõppeda juba septembris. Mida vähem tõrusid ja rohkem pasknääre, seda enam võib tammevõrast kostuda pidevat arveteklaarimist ning pasknääridele omaseid valje ja kohati ebameeldiva tooniga kraaksatusi. Pea iga tõru võib pasknäärid tülli pöörata. Oravaid ja teisi närilisi ning väikelinde paneb võpatama ja suisa peletab aga hiireviu kutsehüüu jäljendamine. Mõnel üksikul pasknääril tuleb see välja niivõrd hästi, et petab ka minu ära.

Kraaklejad peidavad tõrud sihikindlalt metsaavarustesse: lehekõdu ja kuusejuurte alla, tüveõõnsustesse, sambla embusse. Olen täheldanud, et kesistel tõruaastatel näevad pasknäärid saagi peitmisega pisut enam vaeva. Ikka selleks, et väärt sahvritele ei satuks peale liigikaaslased ega metsas valitsevad käbikuningad. Pasknääride ridades käib pidev üksteise ülemängimine.

Andekas imitaator pasknäär teeb hästi järele teiste lindude, aga ka koduloomade häälitsusi. Näiteks hiireviu hääl aitab konfliktides hakkama saada.

(Karl Adami)

Naudib muudki peale tõrude

Kodumetsa rajavad pasknäärid sadu sahvreid ja kuna paljud peidukohad paratamatult ununevad, sirguvad neis paigus mõne aja pärast noored tammed, kes peavad männisammaste keskel ellu jääma. Nii levitavadki need rongast märksa väiksemad vareslased tammesid sinna, kus neid varem pole kõrgunud.

Võib jääda mulje, nagu see arukas lind muud peale tõrude ei söökski, kuid tegelikult on pasknääri menüü võrdlemisi rikkalik. Suvel toitub ta erinevatest putukatest, näiteks maipõrnikatest, kärsaklastest ja isegi siklastest ning röövikutest. Võimaluse tekkides ei ütle ta ära ka teiste tiivuliste munadest ja poegadest, väiksematest loomadest ja konnadest.

Hilissuvel ja sügisel mahuvad pasknääri menüüsse lisaks putukatele ka marjad ja puuviljad. Talvel külastab ta jahimeeste üles seatud söödaplatse, koduaedades olevaid lindude toidumaju ning laskub lõpnud loomadelegi.

Kodumetsa pasknäär harjub peremehega

See värvuline, kes koidu ajal pidavat äratama kogu linnuriigi, on mind köitnud läbi aastate. Ma ei ütle, et eelistan üht lindu teisele, kuid pasknäär sümpatiseerib. Ta oli ka üks esimesi sulelisi, kes sütitas minus huvi metsalindude vastu.

Eriti head suhted on mul olnud kodumetsa pasknääridega, kellega trehvan pidevalt. Sarnaselt ronkadele kipuvad ka pasknäärid mõne inimese kohaloluga leppima. Tõenäoliselt jälgivad kodumetsa paiksed näärid kõiki minu käike, ei page enam iga äkilisema liigutuse peale ega lase kuuldavale ka valju häälitsust.

Sügisel tasub mõnes metsanurgas pisut liikumatult püsida ning ehk õnnestub pasknääride toimetusi veidi lähemalt jälgida ja ennustada, kus võiksid peagi tänu neile sirguda noored tammed. 

Sarnaselt ronkadele kipuvad ka pasknäärid mõne inimese kohaloluga leppima.

 TASUB TEADA | Kuidas pasknäär oma nime sai?

Varem, siis kui hobused olid rohkem au sees, nähti pasknääre nende pabulatest kõike söödavat otsimas. Nii on pasknäär tõenäoliselt endale ka nime saanud. Nimi nimeks, lind on siiski väga arukas ja kena.

 

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte tasuta
Oled juba lugeja?