KORILASE AASTARING: talveks valmistuvad nii taimed kui ka inimesed

Annika Nellis, bioloog ja ravimtaimeteadja, 17. september 2021

Isegi kuivatatuna varustavad taimed meid kasulike ühenditega, millest talvel tavapärases toidus vajaka jääb.

On aeg talveks valmistuda ja koguda talveks erinevaid taimeosi, mida loodus meile alates hilissuvest pakub.

Sügis on käes. Taimed teavad, et kasvamiseks kuluvaid jõuvarusid tuleb tasapisi koomale tõmmata ning anda endast kõik, et jahe ja pime aeg üle elada.

Viljad küpsevad, et ahvatleda huvilisi neid sööma ning sedaviisi seemneid levitama. Seemned valmivad, et täiendada mullas asuvat seemnepanka. Juured muutuvad lihavamaks ja toitaineterohkemaks, et taimedel oleks isiklik jõujaam kevadel täies jõus tärkamiseks.

Lehed tulevad uuesti

Paljud taimed on suve lõpust alates uuel ringil. Kuumus sai mööda, niidetud heinamaadel ja aedades võrsub ädal – taimed, mis kasvavad uuesti pärast niitmist või karjatamist. Sügisepoole ei jõua need taimed tavaliselt enam täit kasvuringi teha, sest ilm muutub enne jahedaks. Kuid ädal tähendab, et lehti, mida sai kevadel söögiks korjata, saab nautida ka sügisel. Värsked võilille- ja naadilehed, ristiku, maajala, mets-harakputke, kortslehe, raudrohu ja nii mitmegi teise taime lehed on taas toiduks kättesaadavad.

Tark oleks mõelda ka tuleva talve peale ja neid taimi kuivatada, et kasutada neist jahvatatud rohejahu toitude rikastamiseks, maitsestamiseks ning klorofülli ja mineraalainete lisamiseks. Samuti selleks, et juua haiguste perioodil kosutavat ja tervendavat taimeteed. Taimed, isegi kui need on kuivatatud, varustavad meid loodusliku ja elava materjalina kasulike ühenditega, millest tavapärases toidus talvel vajaka jääb.

Maajalast võib teha teed, kui kimbutavad viiruslikud või põletikulised haigused – ta muudab valgevereliblede töö tõhusamaks, aidates haigustekitajatega efektiivsemalt hakkama saada.

(Unpict, Shutterstock)

Eraldi tooksin eelpool mainitud taimedest välja maajala. Selle taime lehed on vürtsised ja terava maitsega – natuke nagu tüümianil ja punel. Maajala kõrgaeg on kevadisel õitseajal, kuid sügisel ädalana on ta samuti lihtsasti kättesaadav. Neerjad ja sakiliste servadega lehed jäävad tihtipeale rohu sees üsna märkamatuks. Maajala ürti ja lehti on hea kuivatada ning lisada purustatuna igapäevaselt toidu sisse nii maitsestamiseks kui ka ravimtaimena organismi tugevdamiseks, mis on sügisel algaval viiruste perioodil väga oluline.

 Seemned ja pähklid saavad küpseks

Suve teisest poolest kuni sügiseni valmivad taimedel süsivesikutest pungil viljad ja marjad ning rasva- ja valgurohked pähklid-seemned. Need on kõige toitainete- ja energiarikkamad taimeosad ning võimalust neid süüa ja koguda ei tohiks kasutamata jätta. Ehkki paljude taimede seemnete korjamine võib olla tüütu, sest need on nii pisikesed.

Seemneid on mõistlik koguda natuke enne nende lõpliku küpsuse saabumist. Taim korja ära koos selle küljes olevate seemnetega. Varred köida punti, vihud pane otsapidi paberkoti sisse ning riputa sooja kuiva kohta. Nõnda saavad viljad järelküpseda ja kuivada ning pudisevad otse kotti. Seemneid saab kasutada söögi valgu ja mineraalainetega rikastamiseks ning toidu maitsestamiseks. Nii saab koguda näiteks kõrvenõgese, teelehe, põld-litterheina, hanemaltsa, hariliku tõlkja, hiirekõrva ja köömne seemneid.

Köömned leevendavad kõhuvalu ja on abiks, kui kimbutavad gaasid või kõhupuhitus. Samuti on rahvameditsiinis kasutatud neid sooleparasiitide tõrjumiseks.

(Dabjola, Shutterstock)

Köömne seemned hakkavad valmima juba suve teisel poolel. Need on meie oma looduslik ja läbi aegade kõige laiemalt kasutusel olnud vürts. Paljud on tänapäeval sellest maitsest võõrdunud, kuid ta võiks olla meie toitudes palju rohkem au sees. Köömneid saab segada leibadesse, saiadesse, putrudesse ja suppidesse. Teda on lisatud piimatoodetele (kohupiim ja sõir) ja hapendatud kapsale. Köömned parandavad toidu seeditavust. Kirjandus nendib, et köömneid on lisatud ka, aitamaks toidul paremini säilida (näiteks on täheldatud, et köömneleib säilib paremini ega lähe nii lihtsalt hallitama kui tavaline leib).

Tammetõrud on tammepuu seemned. Mets- ja kodusead armastavad neid, aga et need ka inimesele sobivad, teatakse vähem. Tammetõrud on mõrud ja kibedad ning neis on palju parkaineid. Samas sisaldavad need ohtralt tärklist, seepärast on energiarikkad ja toitvad (väidetavalt sisaldab 100 g tõrusid 250 kcal energiat).

Et tõrusid toiduks kasutada, peab teadma, kuidas neid töödelda nii, et mõru maitse kaoks. Tõrud valmivad täielikult pärast esimesi öökülmasid. Siis tuleb need koorida, poolitada ja panna parkainete eemaldamiseks 2‒3 päevaks külma vette likku, vahetades vett 3‒5 korda. Seejärel kuivata tõrud ja jahvata jahuks. Viimast saab kasutada erinevates küpsetistes, samuti võib valmistada küpsiseid puhtalt tammetõrujahust. Tõrusid on lisatud ka viljakohvi sisse.

Ka sarapuupähklid valmivad sügisel. Olenevalt aastast võivad sarapikud anda küllusliku saagi, kuid nii mõnelgi sügisel on vilju vähe või pähklid ussitanud. Kui nende tugev kest purustada, saab pähkleid süüa nii värskelt kui ka kuivatatult. Talveks kogumisel tuleb viljad kindlasti soojas kohas restil või suka sees kuivatada. Pähklid on head valgu ja taimse rasva allikad, olles väga energiarohked. Samuti sisaldavad need palju rauda ja K-vitamiini.

Teeme moosi ja mahla

Hästi väljendub suve teise poole ja sügise küllus marjades ning võimalust neid korjata ja süüa ei tasuks maha magada. Marjad on lihtsasti seeditavad ja süsivesikuterikkad.

Põldmurakat ehk rahvakeeli põldmarja saab (peamiselt küll Lääne-Eestis) korjata augustis ja septembris. See tumeda koguviljaga hapukas vaarika sugulane sobib hästi otse vartelt suhu noppimiseks, kookidesse, moosidesse ja mahlaks, samuti veinidesse. Lehti võib kasutada näiteks kurkide soolamisel.

Jõhvikatest ja pohladest pole tarvis pikemalt rääkidagi, neid teavad kõik. Lisaks nende maitseomadustele ja kulinaarsele väärtusele tasub teada, et mõlemad on suurepärased ravimtaimed. Pohla lehtede parim korjamisaeg on hilissügisel või kevadel, siis sisaldavad need enim toimeaineid. Lehed sobivad põie- ja neeruhaiguste, kõhukinnisuse või -puhituse korral. Marju kasuta vitamiinivaeguse raviks, samuti madala maohappesuse korral. Jõhvika marjad aitavad samuti põiehaiguste korral, palaviku puhul, skorbuudi vastu ja haigustest taastumisel. Huvitav on teada, et 19. sajandil kasutati Venemaal jõhvikat edukalt koolera ravimiseks.

Kukerpuu lehtedest valmistatud tõmmist on kasutatud tedretähnide ja pigmendilaikude pleegitamiseks ning nahapõletike raviks, samuti juuste tugevdamiseks. Marjadest hoidiseid valmistades suru marjad pärast keetmist sõelast läbi, et eemaldada taimes olevad suured seemned.

(Anton U, Shutterstock)

Kukerpuu ehk barbariss, mis on meil levinud peamiselt Loode-Eestis, kannab sügisel kobaratena pisikesi piklikke hapusid marju. Neist saab valmistada mahla ja siirupit, samuti võib neid marineerida ja moosiks keeta. Hoidiseid valmistades suru marjad pärast keetmist sõelast läbi, et eemaldada taimes olevad suured seemned. Kukerpuu marju saab lisada ka soolastesse toitudesse maitsenüansi andmiseks, samuti võib neid kuivatada.

Ka kukerpuu lehed kõlbavad süüa. Nende hapu maitse sobib hautistesse ning neid võib lisada hapendatavatele köögiviljadele, et kiirendada hapnemisprotsessi. Kukerpuu marju, koort ja juuri kasutatakse ka ravimina.

Tänapäeval toiduainetööstuses üsna laialdaselt kasutatav magusaine sorbitool pärineb algupäraselt pihlakast.

(Oksana 2010, Shutterstock)

Pihlaka oranžikas-punaseid vilju saab korjama hakata septembri alguses. Usun, et enamik meist teab, et pihkalad maitsevad hapukas-mõrkjalt, seepärast pole need just lemmikud söögimarjad. Marjade mõrudus väheneb pärast öökülmasid. Mõrkjast maitsest saab vabaneda ka nii, et panna marjad sügavkülma ja alles seejärel kasutada toidus.

Pihlamarjad on väga rikkad antioksüdantide, C-, E-vitamiini ja provitamiin-A poolest, lisaks sisaldub neis veel hulk erinevaid mikro- ja makroelemente. Toitainesisaldus marjades külmutades ja kuumutades ei vähene.

Marjadega saab vürtsitada õunamoosi, neist saab teha veini ja maitsestada liharoogasid. Kuivatatult saab neid lisada müsli sisse ning jahvatatud marju võib kasutada maitseainena või lisada jogurtisse-putrudesse.

Viirpuust on aretatud mitmeid kultuursorte. Ravimtaimena võiks eelkõige kasutada meil looduslikult levivat harilikku viirpuud.

(Robert Biedermann, Shutterstock)

Meie looduses kasvab ka harilik viirpuu. Tema marjad on punased, meenutades natuke kibuvitsamarju. Jahukatest viljadest saab teha väga maitsvat moosi ja ka mahla. Viirpuu viljad ja ka õied on ravimtaimena kasulikud südamehaigetele – need korrigeerivad südame rütmi ja toetavad selle tööd.

Lodjapuu marjade kobarad meenutavad pihlakakobaraid, ent tema küpsed marjad on täiesti punased ja viljadel ei ole viieharulist tähte nagu pihlakal. Kuna värsked lodjapuumarjad ei maitse hästi, kasutatakse söömiseks ja toidu sees külmavõetud vilju – nii muutuvad need hapukaks. Sellistest marjadest saab valmistada nii moosi, mahla, kisselli kui ka niisama süüa. Keetmisel haisevad marjad küll koledasti, aga maitse on meeldiv. Samuti võib marjadest teha meega toormoosi.

Sügisel tasub korjata ka juurikaid

Mitmeaastased taimed koguvad pikaks talveks valmistudes juurtesse maksimaalselt toit- ja mineraalaineid, et raske aeg üle elada ning leida kevadel piisavalt jõudu taas tärgata. Seepärast on lisaks varakevadele sügis parim aeg juurte kogumiseks. Nüüd on neid isegi lihtsam korjata, sest taimedel on veel lehed alles ning seepärast saab neid leida ja tuvastada hõlpsamalt kui kevadel.

Kevadiste taimede ülevaates kirjutasin võilillest – tema lehtede, õienuppude ja õite tarvitamisest. Sügisel tasub korjata võilille juuri. Need tuleb korralikult harjaga puhtaks pesta, viilutada (näiteks diagonaalselt) ja kuivatada. Kuivatatud juurtel väheneb oluliselt mõrkjas maitse, nii et juureviilusid saab talvel snäkkidena krõbistada. Juuri võib ka jahvatada ning kasutada tee tegemiseks, et anda jõudu maksale ja sapile. Röstitud võilillejuurtest (koos näiteks tammetõrude ja/või siguri juurtega) saab valmistada kohvi asendavat jooki.

Siguri juured ja lehed aitavad kaasa vere normaalse kolesteroolitaseme saavutamisele. Selleks võib nii lehtedest teed valmistada kui juuri toidu sees tarvitada.

(Kuttelvaserova Stuchelova, Shutterstock)

Siguril on imeilusad taevakarva, natuke kriidised helesinised õied. Tema juuri, mis võivad kasvada ligi poole meetri sügavusele, kogutakse esimese aasta sügisel või teise aasta kevadel. Mõru maitsega juured toetavad seedesüsteemi, ergutades isu ja seedimist, soodustades uriini teket ja mõjudes kerge lahtistina. Sigurijuured sisaldavad inuliini, mis edendab kasulike soolestikubakterite paljunemist.

Keetes, praadides ja röstides kaob suur osa mõrudusest. Nagu eelpool mainitud, kasutatakse siguri juuri taimekohvi koostisosana, samuti võib neid lisada hautistesse ja suppidesse.

Hanijala ürti on rahvameditsiinis kasutatud valu vaigistava, krambivastase ja verejooksu sulgeva vahendina. Väidetavalt kasutati hanijalga neil eesmärkidel juba antiikajal.

(13Smile, Shutterstock)

Hanijalg on madal kollaste õitega taim, mis õitseb juunist augustini. Nii kevadiselt kui ka sügiseselt ädalalt saab salatisse korjata tema hõbedakarvaseid lehti. Kuid hoopis põnevam osa taimest asub maa sees – need on paksenenud juured. Traditsiooniliselt ei ole Eestis neid toiduks tarvitatud, küll aga on nende söömine näljaaegadel olnud abiks Šotimaal, Norras, Rootsis, Islandil ja Venemaal Jakuutias. Hanijala juuri võib süüa nii toorelt kui ka küpsetatult, puhastades need eelnevalt hoolikalt. Juured tugevdavad immuunsüsteemi ja kaitsevad maksa.

Harilikul piimjuurel on pikk vars, sihvakad lehed ja kollased, võilillesarnased õisikud. Taime tunneb ära, kui selle vart ja lehti murdes immitseb sealt piimjat mahla. Süüa kõlbavad nii pungad, õisikud, lehed kui sügisel ka juured. Viimased on maheda ja meeldiva maitsega ning neid saab lisada nii hautistesse, panna ahju koos teiste juurviljadega küpsema kui ka näiteks marineerida ja hapendada. 

Harilik piimjuur armastab hommikupäikest – reeglina sulgeb ta oma õied juba lõuna paiku, et siis uuel hommikul need taas avada. Seepärast jääb ta tihtipeale inimestele märkamatuks ning teda nähakse alles siis, kui valminud seemned moodustavad suuri, võililledega sarnaseid lendseemnete pallikesi. 

(Gallinago Media, Shutterstock)

Ka hundinuia juured ja pilliroo maa-alused osad kõlbavad süüa. Viimast tarvitas toiduks rohkem rannarahvas – näljahäda ajal kaevati risoome, kuivatati ja jahvatati jahuks, et lisada seda leiva sisse. Rannalapsed käisid pärast tormi mererannas rädi seest söödavaid juurikaid otsimas. Ka hundinuia juuri on kuivatatult toidu sisse jahvatatud.

 

 

 

 

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte tasuta
Oled juba lugeja?