Loodusemees Vahur Sepp: mis toimub meie metsas ja kuidas minna edasi

Vahur Sepp, 17. september 2021

Möödunud suve võiks iseloomustada P-tähega algavate sõnadega: päike, palavus, parmud ja põud. Nii pikalt kestvat kuumaperioodi ja igat liiki verdimevate pisitegelaste rohkust ei ole ma varem kogenud.

Oleme jõudnud seisu, kus planeedi Maa elanikel tuleb elamisväärse kliima püsimajäämine kinni maksta.

Kägugi on tänavu omadega sassis – kukkus viimati 22. juuli varahommikul, ja ega rukkirääguga paremad lood ole. Tema rääksumist võis kuulda veel 20. heinakuu päeval. Enamasti jäävad mõlemad juba jaanijärgsel nädalal vait.

Saksamaal uputab, meil kõrvetab. Tasakaal oleks justkui paigast nihkunud. On tegemist ilmataadi ajutise kapriisitsemisega või jõudiski majandustegevusest tingitud kliimamuutus kohale? Arvamusi on erinevaid. Kipun toetama viimast varianti. Fakt on, et aasta keskmine õhutemperatuur tõuseb.

Mida arvavad sellisest asjade käigust mets ja tema asukad? Loodus on uskumatult plastiline ja valmis muutusteks. Heaks näiteks on kuusk. Kevadel värskete võrsetega maiustades võib kogeda, et mõnel puul hakkavad need juba puituma, aga teisel pole pung veel avanenudki. Vormid on erinevad, vara- ja hiljapuhkevad. Nende vahel valitseb konkurents – kumma strateegia on edukam. Varapuhkeva vegetatsiooniperiood kestab kauem, aega saab ta kasvamiseks rohkem. Samas võivad hilised öökülmad kogu edu nullida ja selle suve juurdekasv jääb olematuks.

Mõistus ei jõua järele

Ühevanuste puude kõrgust hinnates võib saada aimu, kumb vorm on edukam. Palju sõltub kasvukohast. Üksik puu võib jääda kaotajaks, aga liik tervikuna võidab ja kohaneb. Teistegi eluvormide puhul toimib liikidevaheline ja liigisisene äge konkurents. Võidab see, kes kohaneb muutuvate oludega kiiremini. Nii on see käinud aastatuhandete jooksul.

Looduses toimib kõik aeglaselt, aga inimesel on kiire, eriti viimasel ajal. Vanaisa majandas metsas kirve ja vibusaega, isa mootorsaega, aga minu põlvkond juba harvesteriga. Tehnoloogia areneb plahvatuslikult. Poleks ju hullu, kui arukusega oleks sama juhtunud.

Vibusaag riputati kevade saabudes varna järgmist talve ootama, kuid harvesteri peatada ei saa. Pole majanduslikult kasulik. Kui isale oleks räägitud „linnurahust“, poleks ta saanud aru, millest jutt käib. Mitte ükski enesest lugupidav metsamees nagunii kevadsuvel metsa ei raiunud.

Loodusel on järjest raskem inimese tehtud vigu parandada. Kõik toimub liialt kiiresti. Kuusel pole sellest enam kasu, et tal on aegade jooksul välja kujunenud erinevad vormid. Rasketehnikaga rikutud metsamuld ja vigastatud puujuured soodustavad ohtliku seenhaiguse, kuuse juurepessu vohamist. Pindalalt suurte ja arvukate lageraietega on mets muudetud mosaiikseks. Lõunapäikesele ja tormituultele avatud metsaservades võimutseb kuusekooreürask.

Kunagi olid metsavahid need, kes kohalikke olusid hästi tundes lähenesid igale üraskikoldele individuaalselt ning hoidsid püünispuid ja feromoonpüüniseid kasutades olukorra kontrolli all. Au tuleb anda neile metsaomanikele, kes seda tänapäevalgi teevad.

Eesti jämedaim, Sargvere saar Järvamaal. 1966. aastal kaitse alla võetud puu ümbermõõt rinna kõrguselt moodustas 2007. aastal 6,5 meetrit. 2019. aastal murdus puu tormi tõttu.

(Robert Reisman, Wikimedia Commons)

Kuuse ja saare tulevik paistab tume

Meie aladel paistab kuuse tulevik tume. Ainult kuusikute rajamine on möödanik. Lähiaegadel muutub kuusepalk defitsiidiks. Kliima soojenemise kiirusest ja inimese arukusest olenevalt võib kuusk siiski mõnda aega püsida segametsades.

Veelgi kehvemad lood on saarega. Metsades võib maas näha massiliselt saarepuu tüvesid. Nende juurestik on mädanenud. Värskelt langenud puude juureköntide koore alt võib leida musta värvi peenikese nööri jämeduse niitja võrgustiku. See on tutt-külmaseene niidistik. Nimetatud liik on meie aladel elanud kaua aega ja tuntud kui surnud puidu lagundaja. Miks ta siis nüüd on käitumist muutnud ja ründab terveid puid? Paistab sedamoodi, et rünnaku ohvrid ei ole enam terved, vaid juba nõrgestatud.

Eesti metsadesse on jõudnud järjekordne võõrliik – tiksikulaadsete seltsi kuuluv kottseen (Hymenoscyphus fraxineus). Selle nuhtluse eestikeelseks nimeks sai saaresurm. Haigusele on iseloomulik võrsetest algav koorenekroos, mis liigub edasi puutüvesse. Mõne aasta pärast puu hukkub.

(Joosep Raide)

Hädad ja õnnetused saabuvad ikka hulgi. Juba nakatunud taime ründavad väike- ja suur saareürask ja külmaseened.

Kas ja kui palju on resistentseid hariliku saare isendeid, ei ole praeguseks päriselt selge. Kuuldavasti möllab saaresurm kõikjal Euroopas ja kaugemalgi, kus harilikku saart kasvab. Tõenäoliselt on seen levinud inimese vahendusel.

Saaresurmaks kutsutav Hymenoscyphus fraxineus on äravahetamiseni sarnane ohutu seenega Hymenoscyphus albidus. Välitingimustes neil vahet teha ei õnnestu.

(Björn S, Wikimedia Commons)

Mänd kohaneb paremini

Kahjuks puuduvad meil tõhusad seadused, mis reguleeriksid ilu- ja aiataimede naaberriikidest sisse toomist. Ega me täpselt teagi, kes kõik on sel moel meie aladele jõudnud või ootavad veel järge. Tähelepanu pälvivad suuremad ja agressiivsemad tegelased, nagu näiteks teetigu. Loomulikul teel eoste abil areaali laiendav kottseen suudaks aastas levida vaid kuni 60meetrit.

Kus pinnas võimaldab, seal tuleks kultiveerida mändi. Arvestama peab, et viljakad kasvukohad talle ei sobi. Praegu tundub mänd kuusest jätkusuutlikum ja tuleb muutuvate oludega paremini toime. Pikaealise puuliigina on ta hea süsiniku siduja ja võimekas aerosoolide tootja. Mida vanem männik, seda suurem pidur kliima soojenemisele.

Palumetsad on läbi aegade olnud ka korilaste Mekaks: pohlad, riisikad, pilvikud, ravimtaimed … Loetelu võiks pikalt jätkata. Planeedi praegust seisukorda silmas pidades tundub männikute majandamine lageraietega lausa kuriteona. Ega turberaiegi palju loodussõbralikum ole. Vähem kahjustab keskkonda valikraie. Samas on see töömahukam ja teadmisi-oskusi nõudev. Majanduslik kasum saab olema väiksem.

Kas liikuda ürgmetsade poole?

Inimsoo kestmajäämiseks on vaja tervikuna toimivaid ökosüsteeme. Praegune kümne aasta keskmine raiemaht, 10,7 miljonit tihumeetrit aastas ei ole kindlasti jätkusuutlik. Me saeme oksa, millel ise istume. Targad mehed on rehkendanud, et Eesti metsad tuleksid toime 6 miljoni tihumeetri kanti jääva aastase raiemahuga. Metsatööstusrahvale selline jutt muidugi ei meeldi. Kapitalism on üles ehitatud majanduskasvule, ent mitte miski ei saa kasvada lõputult. Vibu võib pingutada murdumispunktini, sealt edasi lakkab edukalt toimiv laskeriist olemast. Vaidlus käib praegu murdumispunkti asukoha ümber. Õiget vastust ei saa teada enne, kui oleme omal nahal järele proovinud.

Rohelise mõtteviisi esindajad pakuvad varianti liikuda majandusmetsast põlismetsa suunas ja jätkata sealt teed ürgmetsa. Teekond kestaks viis-kuus inimpõlve (kui meile on nii pikalt aega antud). Eestis ürgmetsa praegu polegi, põlismetsi on kahe protsendi ringis. Mujal Euroopas pole sedagi.

Metsaomanikku motiveeriks raha. Kuuldavasti mõte juba liigub selles suunas, et maksta toetusi püsimetsa majandajatele ja raietest täielikult loobujatele. Teisisõnu öeldes tuleks planeedi Maa elanikel elamisväärse kliima püsimajäämine kinni maksta.

Tahame seda või mitte, aga oleks aeg priiskamine lõpetada ja püksirihma pingutada. Praegu me veel ei suuda või ei taha tegelikkust uskuda. Aeg oleks olukorraga leppida ja hakata tehtud vigu parandama.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte tasuta
Oled juba lugeja?