Looduskaitsebioloog Asko Lõhmus: „Ootan ootamatusi. Me saame juba lähiaastail imelikke asju näha.“

Konspekteeris Rainer Kerge, ÕL ajakirjanik, 17. september 2021

„Tänavu oli väga palju parme, inimesed oigasid, et ei saa õue minnagi. Meie oma kodumaised parmud näitasid, kuidas väga pisikesed muutused suudavad teha inimese elu ebamugavaks. Juba lähemas tulevikus kolib meile aga juurde igasuguseid ootamatuid väikesi tegelasi, kas või seente seas, kellest me poleks arvanud, et nad üldse võiksid Eestisse jõuda,“ hindab kliimamuutuse mõju Asko Lõhmus, Tartu Ülikooli looduskaitsebioloogia professor.

Eesti Metsa palvel pidas professor Lõhmus loengu, milliste võimalike arengutega ökosüsteemides tuleks igaks juhuks arvestada.

„Suure tõenäosusega näeme järgmise 20–30 aasta jooksul ära uute liikide sissetungi, aga see ei ole seotud ainult kliimamuutusega. Mõistmaks, miks ja kuidas praegune kliimamuutus mõjutab elustikku, peame vaatama varasemaid kliimamuutusi.

Võib-olla on kõige arusaadavam pärast viimast mandrijäätumist Eesti alal juhtunu. Kõigepealt: pikaajaliselt kliimamuutused mõjutavad alati ka eluta looduse tingimusi. Eesti praegused pinnavormid ja veekogud on suurel määral tekkinud mandrijää taganemisel. Käimasoleva kliimamuutuse puhul on niisiis väga oluline küsimus, millised eluta looduse tingimused jäävad paika. Me ei tea seda, aga oletame, et 20–30 aasta perspektiivis jääb enamik paika.

Edasi peame mandrijäätumise järgsetest muutustest märkima seda, et aja jooksul teisenevad alati terved ökosüsteemid. Ei ole nii, et lihtsalt tuleb mõni liik juurde ja mõni kaob ära – muutused on süsteemsed, kuigi neid võib olla esmapilgul keeruline märgata. Mandrijää taganedes olid ühed esimesed kooslused meil männi ülekaalu ja kase osalusega puistud. Männikud ja kaasikud domineerivad praegugi, aga nüüdseks on tegemist täiesti teistsuguste ökosüsteemidega kui toonane tundrataimestik. Nii et veel kord: kliima muutudes ei ole küsimus paaris liigis, küsimus on, milliseks muutuvad ökosüsteemid ning selles muutuses on oma osa ka paljudel teistel faktoritel ja nende koosmõjul.“

Tartu Ülikooli looduskaitsebioloogia professor Asko Lõhmus metsas katseks puid märkimas.

(Erakogu)

Kes ees, see mees – kiiremal võib olla eelis

„Lihtne on arutada, et näiteks kuusikud ilmselt kaovad, sest kuusk on üsna õrn patogeenide suhtes, lisaks võib tulla talle siia kõrvale mingi konkurentliik. Kui me aga mõtleme, miks üldse on praegu Eestis nii palju kuusikuid, siis need ei kasva meil sugugi ainult sobiva kliima tõttu, vaid ka kuuske soosiva metsamajanduse tulemusel. Võib oletada, et veidi kaugemas ajaloos oli oluline kuusikute teket mõjutav põhjus karjatamine metsades, mille tagajärjel söödi juba eos ära laialehiste puude tõusmed, mis muidu võinuksid ka puurindesse kasvada.

Nii et kliimamuutuse tagajärjel kuuse kadumine tema praeguselt levialalt annaks võimaluse lehtmetsadele, eriti laialehistele metsadele, aga mingis mõttes oleks see ka inimmõjude teisenemine.

Niisuguste koosluste muutuse kiirus oleneb ka sellest, kui kaua elavad juba olemasolevad isendid. Näiteks puud elavad nii kaua, et piltlikult öeldes võib olla krõks juba ära käinud, aga konkreetsed isendid peavad vastu veel aastakümneid, võib-olla isegi aastasadu.

Edasi oleneb süsteemse muutuse kiirus ja maht suuresti sellest, millised uued liigid, millal ja mis järjekorras kohale jõuavad, sest nii olemasolevad kui ka juurdetulevad liigid vajavad muutustega kohastumiseks aega. Kui uus patogeen siseneb kooslusesse enne, kui tekib tema vastu resistentsus või jõuavad kohale tema looduslikud vaenlased, võib ta muuta vana ökosüsteemi drastiliselt.“

Ilutaimena 90ndatel sisse toodud kanada kuldvits on ennast Eestis mugavalt sisse seadnud. Hooldamata maadel tõrjub ta lõpuks kõik teised taimed välja. 

(Nils Austa, Wikipedia)

 Üks liik liigub kiiremini, teine aeglasemalt

„Kuidas isendid ja liigid uusi territooriume asustavad? Üldjoontes kujutame me areaalide nihkumist ette nii, et tingimuste muutudes – näiteks temperatuuri tõustes –kerkivad mägedes levikupiirid kõrgemale ja põhjapoolkeral nihkuvad põhja poole. Võib üritada modelleerida, kui kiiresti see toimub, aga kindlasti saab öelda, et eri liigid levivad eri kiirusega, mis tähendab, et kokku hakkavad saama liigid, kes varem pole kokku saanud.

Piltlikult öeldes võib toidutaim või saakloom oma peamise sööja eest ära joosta. Või siis jõuab kiskja aladele, kus tema tavapärast saaklooma veel pole, küll aga on ees hoopis uued toiduobjektid. See tähendab, et koosluste põhiseosed kujunevad ümber – ja mis on selle üldisem tagajärg, ei oska keegi ennustada.

Varasematest kliimamuutustest me teame, et näiteks puuliikide liikumise kiirus maastikul on suurusjärgus 100 meetrit aastas. Euroopa liblikate puhul nägime eelmisel sajandil, et areaali põhjaserv laienes põhja suunas kümme korda kiiremini ehk umbes kilomeeter aastas. Lisaks oleneb see, kes lõpuks kuhugi jõuab, veel omakorda inimesest, kes suudab liike tõsta väga suurte vahemaade taha. Läänemeri kujunebki tõenäoliselt ümber mitte kliima muutumise tagajärjel liikuvate liikide tõttu, vaid nende liikide abil, kes saabuvad siia laevade ballastveega või mingil muul inimese vahendatud viisil.“

„Varasematest kliimamuutustest teame, et näiteks puuliikide liikumise kiirus maastikul on suurusjärgus 100 meetrit aastas.“Asko Lõhmus

 „Loodusel on kliimamuutuste vastu muidugi oma võtted. Neist võib-olla kõige olulisem puhver maismaal on taimestik. Ilmselt suudab taimestik puhverdada ära palju muutusi, mis võivad meidki lähiaegadel ees oodata. Ja vastupidi – kui inimene taimestiku eemaldab, võivad muutused võimenduda.

Maakasutus ongi valdkond, mille kaudu inimene võib muutusi suures mahus mõjutada. Kui isenditel on maastikul liikumiseks inimese tehtud levikuteed, saame me ühe lõpptulemuse, kui neid pole, saame eeldatavasti teise. Taimeliikide puhul on väga hästi näha, kuidas nad levivad kiiresti näiteks mööda teeservi või äsja uuendatud kraavisüsteeme – tungivad loodusmaastikesse inimese tekitatud koridoride kaudu.

Omaette küsimus on muidugi see, kui elujõulisest asurkonnast sisserändajad üldse tulevad. Levimine on liigile küllaltki kallis, isegi nii-öelda ohvriterohke protsess. Kui näiteks inimtegevuse tõttu on liigi asurkond jäänud juba väga väikeseks, on üsna küsitav, kas isegi soodne kliimamuutus üldse aitab neil leviala laiendada.

Liikide levimises on küsimusi ikka rohkem kui vastuseid, sest me tunneme ajaloost küll üldpõhimõtteid, aga varasemad kliimamuutused on toimunud inimeseta. Me ei oska ette kujutada kõiki levikubarjääre või valikulisi leviku soodustamisi, mida inimene võib tekitada.“

 Must-toonekurg ja madukotkas kaovad ilmselt varsti

„Just algas ka meie töörühmale väga intrigeeriv teadusprojekt, kus püüame riigi jaoks välja arvutada, mis juhtub Eesti kaitsealadel olevat liikidega – esmajoones just ohustatud ja kaitstavate liikidega – ja kuidas oleneb nende tulevik sellest, mida kliimamuutuse tingimustes kaitsealade ümber tehakse.

Tuleb tunnistada, et alustame Eestis seda tööd seisust, kus meil pole siiamaani hinnatud kliimamuutust üldse ohutegurinagi. Pole olemas mingit ülevaadet liikidest, keda kliimamuutus võiks ohustada, rääkimata sellest, kuidas see täpselt võiks neid ohustada.

20 aastat tagasi, kui hakati modelleerima liikide areaalide muutusi, oli lähenemine ülimalt lihtsustatud ‒ vaatame, kuhu nihkub liigile sobivate kliimatingimuste ala ja kujutame ette, et see ongi liigi uus areaal. Need lihtsustused on tänapäevaks hüljatud, sest liigid võivad jõuda hoopis kiiremini või hoopis teistesse kohtadesse, kui paistab kõige tõenäolisem.

Must-toonekurg ja madukotkas on Eestis oma areaali põhjapiiril ning mõlemad siin välja suremas. Loogiline oleks, et kliima soojenedes hakkab neil paremini minema. Näiteks madukotkale võiks soojema kliimaga tulevik tähendada, et tal on madusid nagu muda. Ilmselt aga nii ei lähe ning seda põhjustel, mis pole seotud keskmise temperatuuri tõusu, vaid maakasutusega – madudel pole piisavalt elupaiku. Kliimamuutuse lihtne mudel niisuguseid asjaolusid ei arvesta.“

 Soojad talved ja kevaded meeldivad paljudele

„Päris täpselt ei saa keegi öelda, mis liigid meile esimesena sisse tulevad, aga võime kirjeldada, mis tingimused paljudele meeldiksid. Heaks näiteks on pehmed talved, sest on terve rida liike, sealhulgas putukatest kahjureid, kes korralikku talve üle ei elaks, aga kellele meie viimaste aastate talved ja varajased kevaded väga hästi sobivad.

Üldjoontes võib öelda, et mida pikem on vegetatsiooniperiood, seda kauem saab taimestik vohada ning see muudab paljusid seni vähetaimestunud ökosüsteeme veekogudest liivikuteni. Niisugustesse paikadesse ilmuvad igal juhul uued tegelased.

Aga veel kord: suur osa tulevastest levimistest on ühel või teisel moel inimese osalusega – näiteks teatud elupaikade loomise või transpordi ja kaupade liikumisega. Öelda nüüd, millised liigid levivad ainuüksi kliimamuutuse tagajärjel, on väga raske.

Seeneeoseid võib tuul tuua siia nii troopikast kui ka taigast. Meieni on ulatunud Sahara kõrbete tolm, asi see siis seeneeostel siia jõuda. Kui valitsev õhutsirkulatsioon muutub, võivad meid tuulte ja tormidega külastada ka seened teistelt mandritelt. Samas on seened eoslevinud ka varem, küsimus on hoopis selles, kui paljud neist suudavad siin kasvama hakata.“

Liigi edukuse määrab suuresti juhus

„Võõrliikide puhul kehtib nii-öelda ühe kümnendiku reegel: nendest, kes kohale jõudnult uutes oludes ellu jäävad, suudab püsiva asurkonna moodustada umbes kümnendik. Neist omakorda hakkab agressiivselt levima samuti üks kümnendik – kokkuvõttes iga sajas liik.

Suur osa uustulnukaist ei suuda tekitada laialdasi asurkondi või elujõulisi agressiivseid kogumeid. Nad jäävadki kiratsema, on looduses olemas, aga oluliseks ei muutu.

Kui vaadata ökoloogia ajalukku, siis pole jätkuvalt päris selge, miks on tavalised liigid tavalised ja haruldased haruldased. Seda on püütud seostada liigi teatud bioloogiliste omadustega, aga need seosed on siiski statistilised. Teiste sõnadega: liigi praeguses elujõulisuses on suurel määral süüdi ka juhus. Edasine on paratamatus – kes kord juba laialt levinud, sel on ka märgatavalt suuremad šansid tulevikus domineerida, ja kes pigem hääbub, sel pole väga suur tõenäosus pääseda valitsema ka edaspidi. Nii et tegelikult pole liigid, kel hästi läheb, tingimata teistest oluliselt tugevamad või elujõulisemad. Neil on võib-olla lihtsalt vedanud. Muide, sama on väidetud inimeste kohta.

Ilmselt põhjustaks lähiajal uutest sissetulijatest ökosüsteemides drastilisi muutusi väga väike osa. Kes täpselt, seda saame paarikümne aasta perspektiivis näha. Äsja sõitsin mööda Tartu linna servas paiknevatest Kanada kuldvitsa väljadest ja on selge, et see on üks liikidest, kes moodustab Eestis täiesti uued ökosüsteemid, kuna on niivõrd agressiivne ja levib kiiresti. Samas on väga palju rohkem taimeliike, kes on meile ilmunud kas koos inimesega või looduslike tegurite tõttu, ja enamiku neist puhverdavad kohalikud ökosüsteemid ära.

Kokkuvõttes ennustan, et järgmise 20 aasta jooksul tekitavad meile ökosüsteemi tasemel uusi olukordi ja kooslusi umbes kümme uut liiki.“

Aeg aretada uusi kultuure

„Inimese elu läheb kiire keskkonnamuutuse korral muidugi keerulisemaks. Kuidas täpselt, on praegu raske ennustada. Oludes, kus rahvastik on tihe ja ressursse piiratult, on küll palju ajusid, aga ka palju võimalikke probleeme.

Kindlasti on väga oluline küsimus toidutootmine. Me oleme näinud kohutavalt vaeva, et aretada just konkreetsele alale sobivad kultuurid ning kui tingimused muutuvad ja uued olud on nii eripärased, et olemasolevatele sortidele polegi õiget analoogi võtta, hakkame aretustööga otsast peale. Kindlasti toob kaugem tulevik uusi probleeme ka taimekaitse valdkonnas.

Eks me peame üleüldse kohendama kogu oma seni juba paika loksunud hüvede süsteemi linnas, põllul ja metsas. See kõik ei tähenda mitte lihtsalt vaeva, vaid ka raha.

Lisaks veel moraalne pool. Kas inimkond, kes on vähemalt osaliselt need muutused põhjustanud, peab ka kuidagi vastutama, ja kui jah, siis kelle ees ja kuidas?

Kui osadel riikidel hakkab keskkonnamuutuste tõttu minema halvemini, siis kerkib seal ilmselt õigustatud küsimus, kuidas teised riigid või inimesed peaksid neid aitama. Kuidas me selle olukorra lahendame? Mina ökoloogina ei oska vastata, aga mõtlema sellele küsimusele peab.“

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte tasuta
Oled juba lugeja?