Eestlane õppis ennast metsarahvaks pidama alles viimase sajandi jooksul
Rainer Kerge, 11. juuni 2021
Ettekujutus iidsest vanataadist, kes teadis ussisõnu, ja esiemast, kes mõistis puudega pikad jutud maha pidada, pole eestlase teadvuses sugugi iidne nähtus.
Kujutluspilt eestlasest kui metsarahvast ronis meie pähe üllatavalt hiljuti.
Tuhat aastat tagasi raske ja rutiinse töö kõrval hääle puhtaks köhatanud pereema ei mõelnud kordagi, et retsiteerib nüüd jupi regilaulu, unustamata sealjuures, et värss peab koosnema neljast trohheilisest värsijalast. Ei, ta lihtsalt laulis sellest, mis meelde tuli või silma hakkas, ega osanud end hetkekski nimetada näiteks lüroeepika sisuloojaks, tänuväärseks allikaks tulevastele folkloristidele, kes hakkavad tema loodu pealt konstrueerima rahvuslikku narratiivi.