Pärnakoorest sai saanikere, sarapuuvitstest aga sohva

„Kui puu juba maha võeti, kasutati see lõpuni ära, ei olnud nii, et mingi osa jäi üle või järele. Puukoor, puujuur – kõigest sai midagi,“ õpetab Ülle Jäe, Eesti Rahva Muuseumi esemekogu koguhoidja, kuidas esivanemad oskasid metsas kasvava materjaliga säästlikult ringi käia.

„Väga hästi tunti erinevate puitude omadusi. Kasvõi see painardite asi – pidi teadma, millest ja kuidas teha niisugune klamber, mis ei lähe painutades puruks ning mis on samas nii tugev, et hoiab kodaraid koos. Käsitööoskused olid teistsugused kui tänapäeval,“ lisab Liisi Jääts, Eesti Rahva Muuseumi rahvakultuuri koolitus- ja teabekeskuse kuraator. (Painard, meenutame igaks juhuks, on ree või saani kodaraid ühendav ristpuu; kodar on jälle jalasesse tapitud püstpuu, mis tõstab sõiduriista põhja kõrgemale, et see mööda lund ei lohiseks ega hobuse tööd raskemaks teeks.)