Metsa järgulisest majandamisest ja jätkukasvatuse raietest Soome näitel. II osa
Miks avaldasid Soome juhtivad metsateadlased 70 aastat tagasi deklaratsiooni, kus mõistsid hukka valikraied?
Valikraie (Soomes varem nimetatud harsintahakkuu) on aegade jooksul tähendanud raiet, kus metsast raiutakse vaid suurimaid üksikpuid. Raiutavate puude valik on tehtud kasutusomaduste (jämeduse ja kvaliteedi) põhjal nii, et parimad on eemaldatud. Valikraie on viinud pikal perioodil olukorrani, kus metsast on eemaldatud peamine valitsev ja tootev osa ning metsa kasv väheneb.
Valikraiet tehti Soomes aastatel 1850‒1950, eriti eelmise sajandi algul. Soome metsanduse klassik A. K. Cajander ütleb raiete peatükis 1910. aastal, et tavaliselt on valikraie üksikpuude eemaldamine suuremalt alalt, kus raiumisel tekkivad tühikud on võimalikult väikesed, hõlmates ainult ühe või mõne vähese puu kasvuala. Ta jagab valikraie kaheks osaks. Esimene on palgipuude raie. Teine puhastusraie, mille käigus raiutakse peamiselt peenemaid puid, mis on kõverdunud, harulised, haiged, teisi liialt varjavad, kidura kasvuga ja hukkuvad ning majanduslikult väheväärtuslikud puud minigruppides, et teha ruumi uuele põlvele ja tagada metsa tervetele kasvavatele puudele paremad arenemistingimused. Cajanderi pika arutelu lõpp annab valikraiele tolleaegse teostusviisi põhjal hävitava hinnangu: „Väga tähtis küsimus meie metsamajanduses on see, kuidas on palgipuuraie (hirrenharsinta) korraldatav otstarbekohaseks. Seesugusena ei ole palgiraie põrmugi metsakasvatus. See on ainult halastamatu metsakasutus, kus metsast eemaldatakse paremad puud, mida võidakse rahaks muuta ning jäetakse kasvama need, millel pole mingit kaubaväärtust. Sellise raie käigus mets loomulikult eriti kaua ei kesta. Järgmiseks korraks on ehk veel üsnagi suur osa varem varjutatud puudest toibunud ja jõudnud palgipuuks, võib olla on neid veel ka ülejärgmiseks korraks. Ilmne on, et sellise raiega, millega metsast eemaldatakse regulaarselt üksnes head puud, võidakse lõpuks mets täielikult lagastada.“ (Cajander, 1910.)