Kas peame ootama lumepudetõve uut invasiooni?

Oleme metsapatoloogia valdkonnas elanud viimase aastakümne ja enamgi peamiselt invasiivsete haiguste loodud probleemide küüsis. See on tingitud pidevalt muutuva kliima poolt loodavast üha muutuvast keskkonnast, kuid ka hoogustuvast kaubavahetusest meil ja kogu maailmas. Peame õppima elama pideva valmisoleku olukorras, varakult märkama, kuid veelgi parem – isegi prognoosima uute haiguspuhangute teket.

Viimaste aastate lumerohked talved võivad soodustada meil seni õnneks harva esinenud lumepudetõve levikut.

Patogeenide kirjus maailmas on vahel isegi raske piiri tõmmata invasiivsete, epideemiliste ja krooniliste haiguste vahele. Invasiivseteks oleme harjunud kutsuma neid haigusi, milliseid pole meil kunagi varem esinenud, või kui on, siis tõestamata juhtudena väga kaua aega tagasi – sajand või isegi rohkem. Olgu nende näiteks vöötaudid männiokastel, männi-võrsevähk, saaresurm jt. Epideemilised haigused on meil aga juba „omad“, suhteliselt hästi tuntud, kuid esinevad vaid hooti, s.o mitte igal aastal. Näitena neist nimetagem männi-pudetõbe, okka- ja leheroosteid. Kroonilised, näiteks juurepessud või külmaseened, on meil alati olemas, nende kahjustused ja nõue nendega võidelda on pidevad.